.27.03.09

Lihtsalt piinlik on mõnikord.

Ma olen sedasorti inimene, kes televiisorit vaadates piinlike kohtade peal kanalit vahetab, silmad kinni paneb või üldse ära teise tuppa jookseb kui väga hirmus on. Ma vaatan vahepeal puhtalt uudishimust seda “Tõehetke” (ekstra ei jahi mööda kavasid taga, aga kui selg valutab ja midagi targemat teha pole ja juhtub tulema, siis vaatan; vähemalt naerda saab vahepeal) ja eile vaadates oli seik, kus Võrno laskis mingil mehel oma naist suudelda ja armastust avaldada talle. No oli piinlik, väga piinlik – täiskasvanud inimesed, milleks selline tsirkus kaamerate ees. Suudeldakse siis, kui tahetakse, mitte kui Võrno käsib ja armastust avaldatakse siis, kui tunded üle pea kokku löövad ja silmadest hakkab juba õnne välja tilkuma ja enam üldse olla ei saa ja siis tulebki nina suruda teisele kaela alla ja sosistada, et “Ma armastan sind, praegusel hetkel, siin, ma armastan sind, nii hea…!”

Eks filmides ja raamatutes ole ka niimoodi. Kui on väga rumal koht tulemas, siis mul hakkavad käed natuke higistama, eriti raamatut lugedes, sest see venib nii aeglaselt ja ma nagu ise kõnniks mööda seda hirmsat rada alanduse ja häbi poole, film on kuidagi anonüümsem, sest näitlejad on kõik samad nagunii filmist filmi.

Aga raamatutegelased me mõtleme ise elavaks.

Blogisid lugedes või blogide kommentaare lugedes on teinekord sama tunne. Veidralt kuumama hakkab kael, sõrmeotsad tõmbuvad niiskeks ja veider värin tuleb sisse, hirmus tahtmine oleks joosta teise tuppa ja ainult poole silmaga piiluda selle arvuti poole, mille ekraanilt jälle mingi selline… Enesealandus või -häbistamine paistab.

No milleks.

Loomulikult loen lõpuks läbi, ohkan, joon klaasikese piima, vaatan aknast välja, naeratan ja raputan pead. Kõige koledam on see, kui sellise asjaga saab hakkama keegi, keda siiski, hoolimata lahkhelidest ja millest iganes, on vaadatud teatud respekti ja lugupidamisega, teatud imetlusegagi. Vahepeal ikka tuleb blogimaailmas ette selliseid asju. Ja siis on vastik, piinlik ja häbi. Täpselt samamoodi nagu need paar korda, mil ma olen Võsapetsi vaadanud, olen ma ennast tundnud nagu seasulust läbilohistatuna. Veider häbi ja piinlikkus, teiste inimeste pärast… Täiskasvanud, vanade inimeste pärast.

Kõige hullem on lugu kinniste blogidega, eriti nendega, mis on mis on täiesti kinnised, mitte ainult parooli all. Inimene on kutsunud kindla hulga inimesi endale lugema ja kuna ta teab, et paroolid ja muu säärane levida ei saa ja kui just keegi oma konto alt ei näita kellelegi teisele tekste, siis tekib tal turvalisuse ja karistamatuse tunne ning ta läheb täiesti käest ära. Kaotab enesekontrolli, võiks öelda.

Loed inimese blogi – ohkad ja võdistad õlgasid.

Suhtled temaga in real life – tundub väga toreda inimesena.

Siis loed jälle blogi. Siis mõtled IRL kogemustele. Lõpuks on segadus – kumb siis reaalne on?

Üleüldse kipuvad blogid liiga sageli muutuma mingiteks omaenda väikluse ja viha ja kadeduse väljaelamise kohtadeks. Kurb ja vastik on lugeda selliseid asju. Millegipärast pigem naiste poolt (ei hakka nimesid nimetama, eks oma ekse alatult laimavad ja peksvad moorid teavad ise ka, kes nad on), kuigi Ruitlane ja Tähismaa… Nojah, äkki nad on munadega eided lihtsalt, meesteks ja naisteks ei tõusegi käsi nimetama selliseid. Miljoneid aastad evolutsiooni ja ikka on aknast välja vaadates mingit kuradi loomaaeda näha enamasti.

No ja siis on muidugi kommentaatorid, kes omal suu villi jahvatavad sellest, kui nõme keegi blogija on ja muidugi käivad sinnajuurde kolm korda päevas seda blogijat lugemas: hommikul esimese asjana ja õhtul viimase asjana. Sellistele soovitaks küll sibi ametit, saavad ehk oma sitavajaduse rahuldatud kuidagi niimoodi, et teised inimesed väga kannatama ei pea.

Halasta ja hoia, vaimuga meid võia.

N.