Kõnnin mööda koridori koos oma sõbraga, sest me oleme saanud mingi veidra distress calli. Läheme uksest sisse, on veider peapööritus ja me satume mingisse laipu täis ruumi, kus asjad hakkavad imelikuks muutuma, näiteks tekivad ja kaovad seintel kirjad. Lõpuks mu sõber tapetakse ja mina seisan vastamisi – iseendaga. Veidi räsitum ja hullumeelsema pilguga ja rohkem sassis tukaga, aga mina.
Tapan ta meeltesegadusehoos ära ja enne surma koriseb ta verejugade vahelt, et “Aeg ei voola enam sinu jaoks nii” või midagi säärast ja ma jään sinna laipu täis ruumi üksinda lõksu, saadan lõpuks mingi masina abil veidra distress calli ja lõpetan oma sõpra tappes ja iseenda käe läbi surma saades, mispeale vaatenurk läheb “uude” minusse.
Ma küll üritan hullunult endale seletada, et see kõik on ajuvaba ning et üksnes juba sellega, et ma olen olemas ja ajas tagasi-edasi kuhu iganes läksin, lõin ma täiesti alternatiivse reaalsuse, kuid ükskõik, mida ma teen (isegi kui see originaalsest stsenaariumist erineb), läheb kõik ikka persse ja lõpuks ma leian toast väljapääsu ja lõpetan ajasõõri, aga selle hinnaga, et ma muidugi tapan uuesti oma sõbra ja mina tapan minu ning uus ja segaduses mina, kes millestki aru ei saa, tembeldatakse mõrvariks ja siis järgneb hullumeelne National-Treasure-mates-with-gothic-horror-and-has-babies stiilis tagaajamine ja põgenemine, lõpuks ma suudan oma (endiste) sõprade käest põgeneda ja lõpetan kuskil metsas vihma käes nuttes ja täielikus deliiriumis ringi tuiates.
Pea valutab nüüd.
