Kindel märk järjekordsest August on see, et mul läheb uni täiesti paigast ära. Seda peamiselt sellepärast muidugi, et mul tekib paaniline hirm magamajäämise suhtes – kui ma jään magama, tuleb hommik kiiremini ja ma pean teesklema, et ma olen asjalik, vajalik, asendamatu, tore ja tubli. Öösel on märksa parem üleval olla, sest kedagi teist pole ja siis ma saan haududa oma “illusions of adequacy” käes.
Ja kui ma voodis olen, siis ma muidugi tahan, et uni tuleks, et ma ei peaks vahtima suurte ümmarguste silmadega pimedusse ning omaenda mõtetele allergiliseks muutuma. See on umbes nagu luupus, aga see on hinges. Omaenda mõtted, tajud, aistingud, oskused ja olemised muutuvad lõpuks nii vastikuks, et jääb üle kas ennast millestki, ükskõik millest tuimaks teha ja soovitavalt mäluaukudesse kukkuda või siis lihtsalt istuda ja tunda, mismoodi ihu ja hing ja kõik mingis võikas imaginaarses põletikus kärssab. Peamiselt hing, muidugi.
Ja siis istungi netis, loen raamatuid (seda peamiselt silmini kuuma vanni peitununa), kirjutan midagi või peksan mingis mängus kolle või indiaanlasi/kaaseurooplasi või mutante veriseks mäsaks. Fallout 3 mängijatele soovitan soojalt selle relva jooniste saamist & valmistamist, millega saab suvalisi trash-esemeid nende kollide pihta loopida. Midagi väga südantsoojendavat ja hingekosutavat on selles, kui sa terve väikese armee mutante kaisukarude ja rösteritega surnuks peksad.
Kõige koledam on see, et mida sügavamas augus ma olen, seda agressiivsemaks ma lähen – enda ja teiste suhtes. Lõppkokkuvõttes suudangi ma mõnda aega teiste sõnades ja tegudes näha ainult pahatahtlikkust ja agressiooni enda suhtes ning ma reageerin sellele loomulikult veel suurema agressiooniga, mille ma õnneks-kahjuks suuremalt jaolt suudan enda vastu pöörata.
.saikobitš
Muide, ma avastasin juhuslikult, et ma olen raskelt eriline koos ülejäänud kolmekümne protsendiga Äravalitutest – I haz this thing.
See avastus oli nii hea, sest ma ei teadnud ühtegi teist inimest selle refleksiga ja liigitasin seda aastaid rubriiki: “Mina ja mu kummaline ihu, mida peita ja häbeneda”.
Ei ole meist keegi eriline ja unikaalne ja ainulaadne nag mingi kuradi lumehelves. Siiski.
Kõik kannatame samade jamade käes.
ACHOO syndrome…!
mul on kaaaaa!!!! :)
aga ma ei teadnud, et see mingi sündroom on. vastpidi, ma olin siiani veendunud, et kõik aevastavad suure valguse käes :)
Me oleme koos Äravalitud.
*vaatab põlglikult ülejäänud maailmale*
Kui aevastamise lugu välja arvata, siis kõik muu oleks nagu minu kirjutatud. Öö öö järel. Eriti kuna ma täpselt sama olukorda intensiivselt kogesin eile õhtul, kui oleks olnud väga oluline enne esimest tööpäeva üle pika aja korralikult magada (ja õigeks ajaks tööle jõuda). Ma täitsa mõtlesin sealjuures blogipostituse tegemisele, aga liiga nõme oli olla. Aga aevastamise asi on mu emal ja õel..
Järelikult, kui sa kunagi peaksid meeltesegaduse hoos otsutama lapsi saada, siis nemad võivad ka ACHOO sündroomi saada.
Aga jah, tunnid mööduvad, kell tiksub. 3AM. 4AM. 5AM.
Ja kuskil kuklas vasardab teadmine, et kell 8 tuleb ärgata.
Kena on olla olemas.