Monthly Archives: veebruar 2009
.argh, i wanna bite someone in the face!
Miljoneid aastaid evolutsiooni! Kümneid tuhandeid aastaid kultuuri ja teaduse võidukäiku!
Ja me elame ikka mingis neetud hullaris, mida asustavad olendid, kes käituvad, mõtlevad ja näevad välja nagu kari raseeritud pärdikuid.
Ma istusin just 1,5 tundi arsti ukse taga ja marssisin sealt lõpuks maruvihasena minema. Panin aja kella 16neks, kell 17:30 lahkusin, sest kaua sa ikka kuulad tittede röökimist ja ultrahelisse kaasa taritud meeste (“Mu kalla armastab mind nii väga ja tahab ka ekraani pealt vaadata mu kõhutibukest!!!!”) vihaseid korinaid ja närvilist mobiiltelefonil klõbistamist, registratuurimuttide munemist (viimane nr. oli 154, mul oli 155 ja ma ootasin 15 minutit, et löögiline pääseda) ja väga ennasttäis õe õelat ülbitsemist naistega, kellest mõned olid seal juba tundide kaupa istunud.
Argh!
Ei, normaalsed inimesed käivad ikka erakliinikutes, siiski. Ma ei ole mingi kolmanda maailma hoor, kes tasuta suguhaiguste kliinikusse oma viiendat tripperit ravima läheb või ühe jalaga Kuala Lumpuri prügimäeinimene, kes mingeid parasiite oma silmast välja laseb koukida vabatahtlikel medõdedel mõnest roost punutud hütis, ma olen kapitalislik noor (irw) ja inimene, kes tahab oma raha eest (jah, raha eest, sest ma ei taha 2-3 kuud oodata vastuvõttu, ma olen nõus maksma, et kiirelt saada ja lähen tasulisse vastuvõttu) saada normaalset kohtlemist, mitte “We’re gonna party like it’s 1979!”-mentaliteeti.
Ma lõpuks kõndisin minema, sest ma otsustasin, et ma ei maksa 200 krooni sellise õuduse eest ja viskasin oma kaardi vihaselt registratuurimuttide lauale (kes lobisesid ja kohvitasid muretult, kuigi neid 2-3 inimest vihaselt vahtis, järjekorranumbrid näpus) ja teatasin, et minu poolest visaku see minema, ma nagunii ei tule mitte kunagi tagasi.
See Maarjamõisa on ikka täielik perseauk, väljendit ärge vabandage.
N.
Kõnnin mööda koridori koos oma sõbraga, sest me oleme saanud mingi veidra distress calli. Läheme uksest sisse, on veider peapööritus ja me satume mingisse laipu täis ruumi, kus asjad hakkavad imelikuks muutuma, näiteks tekivad ja kaovad seintel kirjad. Lõpuks mu sõber tapetakse ja mina seisan vastamisi – iseendaga. Veidi räsitum ja hullumeelsema pilguga ja rohkem sassis tukaga, aga mina.
Tapan ta meeltesegadusehoos ära ja enne surma koriseb ta verejugade vahelt, et “Aeg ei voola enam sinu jaoks nii” või midagi säärast ja ma jään sinna laipu täis ruumi üksinda lõksu, saadan lõpuks mingi masina abil veidra distress calli ja lõpetan oma sõpra tappes ja iseenda käe läbi surma saades, mispeale vaatenurk läheb “uude” minusse.
Ma küll üritan hullunult endale seletada, et see kõik on ajuvaba ning et üksnes juba sellega, et ma olen olemas ja ajas tagasi-edasi kuhu iganes läksin, lõin ma täiesti alternatiivse reaalsuse, kuid ükskõik, mida ma teen (isegi kui see originaalsest stsenaariumist erineb), läheb kõik ikka persse ja lõpuks ma leian toast väljapääsu ja lõpetan ajasõõri, aga selle hinnaga, et ma muidugi tapan uuesti oma sõbra ja mina tapan minu ning uus ja segaduses mina, kes millestki aru ei saa, tembeldatakse mõrvariks ja siis järgneb hullumeelne National-Treasure-mates-with-gothic-horror-and-has-babies stiilis tagaajamine ja põgenemine, lõpuks ma suudan oma (endiste) sõprade käest põgeneda ja lõpetan kuskil metsas vihma käes nuttes ja täielikus deliiriumis ringi tuiates.
Pea valutab nüüd.
.the pirate bay
Esiteks, The Pirate Bay kohtuprotsess, mille kohta ei olegi vist võimalik seisukohta võtta tegelikult, sest nii poolt kui vastu on päris veenvaid argumente.
The Pirate Bay muidugi ei ole kuritegelik iseenesest, aga – ta tolereerib ja aitab kuritegevust, samas. Täiesti analoogne sellele, et ma ehitan saja korteriga maja, üürin need sada korterit välja ja KUIGI ma tean suurepäraselt ja kindlalt, et neis korterites toimub lasteporno tegemine ja levitamine, narkootikumide tegemine ja levitamine, valeraha trükkimine ja muu säärane, siis ta a) ei teata sellest politseisse ja b) väidan, et mina on täiesti süütu ning et tema tegevus on õigustatud. Kas kuritegevusele kaasa aitamine on õigustatud…? Mine võta kinni. Kui nüüd öelda, et ei ole, siis tuleks ju ka need inimesed kõik vangikongi tarida, kelle meelest näiteks oleks õigustatud mõne poliitiku mahalaskmine või… Miljoni otsaga asi.
Samas, mina korteriomanikuna ei ole tõesti vastutav selle eest, kui minu üürnikuks osutub lapsevägistaja, eks. Mina pakun pinna, pinna kasutuse eest vastutab aga selle kasutaja ise. Eks. Oleks ebaõiglane nõuda, et ma vastutaks võõra inimese tegude eest, kui ma neist teadlik ei ole.
Kuid kui ma tean, et seal tehakse lapsepornot ja suu lukus hoian, kas siis on ka õigustatud…? Minu arvates näiteks võib selle eest vangi minna, kui sa tead, et Aita-Leida tappis Lembitu, aga sellest politseile ei teata.
Natuke naiivne oleks loota, et TPB ja teiste selliste saitide omanikud ei tea, mis sorti sisuga torrentid neil prevaleerivad… “Ma müün sulle pildi, kus viieaastane hiinlase türa imeb!” versus “Tahad, ma juhatan sind inimeseni, kes annab sulle pildi, kus viieaastane hiinlase türa imeb?”
Kas on väga eetiline…?
Ah et omavoliline filmide jne levitamine ei ole kuritegevus üldse ja ma reageerin üle, kräkkerid ja muu säärane kamp on toredad Robin Hoodid, kes paksudelt pomodelt võtavad ja annavad vaestele?
Muidugi on selles kohtuasjas miljon auku ja nii edasi, aga olgem ausad – natuke naljakas (loe: ohkamapanev) on vaadata, mismoodi keskmine blogija, kes oma blogi servad ja infolehed on kolmekordselt üle tapeetinud igasuguste hoiatustega, et “SELLE BLOGI SISU EI TOHI ILMA OMANIKU LOATA KOPEERIDA!”, “KOPIRAIT!”, “CREATIVE COMMONS!!!1″ jne, hakkab väga julgelt ja enesekindlalt laiama ja piiksuma teemal, et filmide, raamatute, muusika omavoliline kopeerimine ja levitamine ilma omaniku loata tegelikult on lubatud küll ja isegi tervitatav. Kuigi filmide, mängude jne kaantel on samamoodi miljon hoiatust, et ei ole lubatud kopeerimine ja levitamine. Omavoliline, siis.
Kuigi enda blogis ripub miljon hoiatust ja sildikest, justkui riigisaladuse kaitsel.
Eks.
Veider? Ikka.
Naljakas natuke vaadata, tõesti…
Võin kihla vedada, et kui mõne väga tulihingelise piraatluse pooldaja enda blogist hakata loomingulist materjali piraatima (näiteks fotosid), siis tal oleks suurest vihast keel villis ja käed krampis ning tormaks esimese asjana politsei poole oma õigusi kaitsma. Küll ja küll on ju fotoblogijadki meil näiteks vihast punetavana prööganud sel teemal ja teised ka, kelle mõtteid näiteks on ajalehed ilma luba küsimata avaldanud. Peamiselt tahetakse oma loomingu eest tasu saada.
Miks siis Hollywoodi filmid ja mängud, mille tegijad oma töö eest elatuvad (sina, blogija, vaid rahuldad oma edevust…), järsku peaksid olema vabalt kõigile kättesaadavad ilma rahata ning nende töö omavolilised levitajad & selle levitamist soodustavad ja toetavad inimesed tublid ja puhtad poisid? Ja TPB, mis seda soosib ja võimaldab (seal on ju lausa kategooriad, et “Games” ja “TV-SHOWS” vist) ja teadlikult edendab, on täiesti puhas poiss…?
Ma lihtsalt ei hooma seda loogikat, et neiu A leiab, et tema peaks oma fotode eest raha saama ja neid ei tohi keegi loata levitada, aga tema peab saama tasuta ligipääsu filmidele, mängudele, muusikale ning selle tasuta ligipääsu vahendaja on puhas poiss.
Teie hoomate?
Seletage mulle siis ka.
But please, use small words, I’m a bit slow today.
***
Jalutasin täna siis Ingli & L.-iga kokku saama (läbi kirjeldamatu sopa, mis mulle pähe sadas ja alt üles pritsis) ning ühtäkki näen: “TULE TARTU VANGLASSE TÖÖLE!”
All siis pikk nimekiri kõikvõimalikest hüvedest jne ja täiesti mõistlik – vanglasse on vaja tugevaid noormehi tööle, kes retsidele kohta kätte näitaksid (ma olen kogu aeg avaldanud arvamust, et vanglad peaksid olema isemajandavad e. sunnitöölaagrite sarnased, töö on ennegi ahvist inimese teinud; ma ei tunne kurjategijatele üldse kaasa, vabandage, humanistid), kui nood ülekäte lähevad, aga…
Seal kõrval oli pilt tüüpilises rüütlipoosis noormehest, kelle pea kohal oli loosung “VABADUSE VALVUR” või midagi säärast ja siis ma hakkasin küll naerma ja inimesed heitsid mulle tänaval häiritud pilke.
Tule vanglasse tööle vabaduse valvuriks…? :)
N. – kah torrentite (ära)kasutaja nagu ülejäänud inimkondki.
.25-02-09
Teate seda muinasjuttu vaeslapsest, kelle kuri võõrasema veebruarikuus õue ajab ja teatab, et kui ta lumikellukestega tagasi ei tule, siis ärgu vaevugu üldse tulema? Ja mismoodi vaeslaps siis uitab hirmunult mööda suurt külma laant, langeb lõpuks nõrkenuna kokku ja tulevad 12 meest, kes osutuvad Kuudeks ja kellest üks talle ka lumikellukesi annab võõrasema suureks meelehärmiks?
Noh, minu story on umbes samasugune, aga ma pidin hankima Paavo Palgi “Euroopa ühendamise loo” (oli vist) ja Sebamed ClearFace näovahu. Korraldused umbes samasugused, et enne ei ole mõtet koju tulemisele üldse mõeldagi, kui esemed olemas.
Lähen Kaubamaja raamatupoodi, piiksatan oma küsimuse ja saan vastuse, et see raamat sai just otsa.
Vudin alumisele korrusele apteeki, piiksatan oma küsimuse ja saan vastuse, et see vaht sai just otsa.
Kerge paanika, jooksen üle tee Taskusse, teisele korrusele Rahva Raamatusse, piiksatan oma küsimuse ja saan vastuse, et see raamat sai just otsa.
Lähen Wilde raamatupoodi, piiksatan oma küsimuse, saan vastuse, et see raamat sai just otsa.
Lähen Ülikooli Apteeki, piiksatan oma küsimuse, saan vastuse, et just sai otsa (ma ei mäleta enam, äkki nad ei müünudki seda, aga vist oli otsa saanud).
Lähen Ülikooli Raamatupoodi, piiksatan oma küsimuse, mind juhatatakse teisele korrusele, kus peaks olema üks koopia. Piiksatan oma küsimuse kenale blondile neiule ja saan vastuse, et see ainus koopia ilmselt terve Tartu linna peale on broneeritud & ühesõnaga neil sai see raamat just otsa.
Vaikselt ja löödult kodu poole lonkides sadas mulle mingit kirjeldamatut soppa otse lagipähe ja isegi fakt, et ma selle hirmsa ilmaga Inglit ja tema lapsukest & L.-i kohtasin, ei muuda asju kuigivõrd paremaks. Ma jätsin isegi poes kasutamata võimaluse tooteesitluse näidiseid õgida rahulikult ning samal ajal jälgida, mismoodi esitleja silmad ümmarguseks tõmbuvad… Enamasti ma teen seda.
Ja nüüd mul pole mitte midagi, sest meie kaubandusvõrk on sama ebapiisav kui meie riigijuhtide pädevus & mul on ropp seljavalu sellest ringitraavimisest.
Ainult leiba on.
Asi seegi.
N.
.öö
Kindel märk järjekordsest August on see, et mul läheb uni täiesti paigast ära. Seda peamiselt sellepärast muidugi, et mul tekib paaniline hirm magamajäämise suhtes – kui ma jään magama, tuleb hommik kiiremini ja ma pean teesklema, et ma olen asjalik, vajalik, asendamatu, tore ja tubli. Öösel on märksa parem üleval olla, sest kedagi teist pole ja siis ma saan haududa oma “illusions of adequacy” käes.
Ja kui ma voodis olen, siis ma muidugi tahan, et uni tuleks, et ma ei peaks vahtima suurte ümmarguste silmadega pimedusse ning omaenda mõtetele allergiliseks muutuma. See on umbes nagu luupus, aga see on hinges. Omaenda mõtted, tajud, aistingud, oskused ja olemised muutuvad lõpuks nii vastikuks, et jääb üle kas ennast millestki, ükskõik millest tuimaks teha ja soovitavalt mäluaukudesse kukkuda või siis lihtsalt istuda ja tunda, mismoodi ihu ja hing ja kõik mingis võikas imaginaarses põletikus kärssab. Peamiselt hing, muidugi.
Ja siis istungi netis, loen raamatuid (seda peamiselt silmini kuuma vanni peitununa), kirjutan midagi või peksan mingis mängus kolle või indiaanlasi/kaaseurooplasi või mutante veriseks mäsaks. Fallout 3 mängijatele soovitan soojalt selle relva jooniste saamist & valmistamist, millega saab suvalisi trash-esemeid nende kollide pihta loopida. Midagi väga südantsoojendavat ja hingekosutavat on selles, kui sa terve väikese armee mutante kaisukarude ja rösteritega surnuks peksad.
Kõige koledam on see, et mida sügavamas augus ma olen, seda agressiivsemaks ma lähen – enda ja teiste suhtes. Lõppkokkuvõttes suudangi ma mõnda aega teiste sõnades ja tegudes näha ainult pahatahtlikkust ja agressiooni enda suhtes ning ma reageerin sellele loomulikult veel suurema agressiooniga, mille ma õnneks-kahjuks suuremalt jaolt suudan enda vastu pöörata.
.saikobitš
Muide, ma avastasin juhuslikult, et ma olen raskelt eriline koos ülejäänud kolmekümne protsendiga Äravalitutest – I haz this thing.
See avastus oli nii hea, sest ma ei teadnud ühtegi teist inimest selle refleksiga ja liigitasin seda aastaid rubriiki: “Mina ja mu kummaline ihu, mida peita ja häbeneda”.
Ei ole meist keegi eriline ja unikaalne ja ainulaadne nag mingi kuradi lumehelves. Siiski.
Kõik kannatame samade jamade käes.
ACHOO syndrome…!
.24-02-09
Mingi täiesti tülgastav reklaam on telekast viimasel ajal: naine peseb nõusid, mingi pägalik vahib rumala näoga kõrval, kooljahäälne mees kõmistab taustaks, et “Ta ei loe muinasjuttu, sest ta pole Naine, vaid nõudepesija!”
Siis ta ostab nõudepesumasina ja muutub kohe Naiseks suure enniga ja realiseerib oma täieliku potentsiaali ja tormab lapsi kantseldama.
Ilmselt ma reageerin üle, aga samamoodi võiks selle neetud reklaami ümber pöörata: äraräsitud ja salkus naine, kes Masinlikult mähkmeid vahetab ja lutte tagasi suhu topib, endal tissid ripakil nagu praemunad ja juuksed neljandat päeva pesemata, on mingi laste kisast ja mustadest mähkmetest täidetud halli ja raamas, koristamata toa keskel, köögis haisevad nädal aega pesemata nõud ja taustaks kõmiseb mehehääl, et “Ta pole naine, vaid lapsesaamismasin!”.
Mitte, et lapse-laste saamine tähendaks, et inimene end ja kodu enam korras ei hoia, muidugi. See oli lihtsalt näide, sama tobe nagu see, mis reklaamis endas oli…
Ma ei oskagi seletada, mis mind häirib selle reklaami juures.
Vähemalt niimoodi ei oska, et kari kanu endal sabasulgi lillaks ei vihastaks.
/…/
Ja siis muidugi on täiesti talumatu selle uue reality-show reklaam:
“Paljude tänapäeva tüdrukute unistus – köita enda külge rikast välismaa meest!”
Aga seda muidugi peamiselt sellepärast, et see on tõsi – näita keskmisele blondeeritud juustega emasele mingit kuldkäekella ja kalli autoga itaalia ülbet sitapead ja juba tibil voolab erutusest nire mööda kintsu alla ja suu hakkab imevaid-neelavaid liigutusi tegema refleksi tõttu.
N.
.baruto abiellus ja…
Mõnus, eks? Hea & sooja tunde tekitab mõte, et sellised inimesed on meie kõrval igal pool.
N.
.21.02.09
Aga kas teie teate, mis asi täpselt on “sukelkeetel”? Ei tea?
Hee, narrid!
See on ju immersion heater e. keeduspiraal!
Ma ütlesin, need sõnad, mis mulle sõnaraamatutest vastu vahivad, lähevad iga hetkega järjest skisofreenilisemaks…
.20-02-09
Kõigepealt muidugi Krista Kaerale aplaus ja lillevarred.
Ta on väga elementaarselt, lihtsalt ja ühemõtteliselt sõnastanud selle, mida paljud emakeeleõpetajad ei ole suutnud teha. Soovitan kõigile õpetajatele, kes mind näiteks loevad, see välja printida ja paljundada kõigile oma õpilastele. Kleepigu see artikkel omale otsaette.
Igastahes, mis raamatutesse puutub, siis raamatute lugemisega ma tegelengi viimasel ajal. See + muidugi ulmekate maratonid ja drug-induced koomades vedelemine ja üles ärkamine ja avastamine, et 12h on jäljetult kuskile kadunud ja kardinad on veidi põlenud…
Eile lõpetasin Amèlie Nothombe’i “Jahmatus ja värinad” lugemise. Tegu siis autobiograafilise jutustuse või lühiromaaniga (125lk erakordselt suures ja avaras šriftis – paar lõiku lehekülje peale – tekst ei ole tegelikult romaan isegi siis mitte, kui see käte peal kõnniks) sellest ajast, kui Amèlie oli veel Amèlie-san, elas Jaapanis ja üritas ühes suures firmas elatist teenida, liikudes ametiredelil mitte üles, vaid allapoole ning kogu teose eesmärk ongi veenvalt edasi anda jaapani salarymani või -womani elu kogu koledust ja piiratust. Nagu autor seda näeb. “Jahmatus ja värinad” on jaapani keelest võetud mingi väljend või fraas, mis peaks kirjeldama siis tunnet, mida alluv kogeb oma ülemusega suheldes või vähemalt kogeks, kui tal leiduks vähimaidki riismeid sündsusest ja südametunnistusest.
Täna traavisin uuesti raamatukokku ning tulin sealt võidukalt tagasi Kerttu Rakke “Susanna ja minaga”* (ma jahtisin tegelikult “Küpsiseparadiisi”, sest kui ma seda eelmisel aastal poes sirvisin, siis jäi silma mingi stseen, kus sadist-günekoloog mingisugust naist rappis pukis ja see oli intrigeeriv, lisaks mulle meeldib Rakke lobe jutustamine ja tegelikult ma ei pea üldse õigustama oma raamatuvalikut), Banksi “Mänguriga” (loetud, aga meeldib väga ja tahan uuesti lugeda ja üleüldse ei pea ma oma raamatuvalikut õigustama), Yasunari Kawabata “Tuhat kurge & Vana pealinnaga” (teda ma olen inglise keeles lugenud osaliselt, aga osaliselt ja ülepea ei pea ma oma raamatuvalikut õigustama), Jean-Paul Sartre “Iiveldusega” (mida ma oleksin pidanud olema lugenud, aga muidugi ma pole seda rohkem lugenud kui sisukokkuvõtet ja üleüldse – ma ei pea siin midagi õigustama!) ja Toni Morrisoni “Džässiga” (mille kohta ma mitte midagi ei tea, aga isegi kui teaksin, ei ole minu ülesandeks siin midagi õigustada!).
Lugemisrõõmu jälle mitmeks päevaks.
Tee peal põikasin kauplusesse ja ostsin endale väikese ananassi.
Muide, mis väikestesse ananassidesse ja üleüldse kummalistesse esemetesse puutub, siis mingi värk toimub Tartu tänavatega ja asi ei ole ainult selles, et ma olen kuritarvitanud armsat kooslust jazz & liqueor, vaid midagi on tõepoolest viga. Mõnda aega tagasi leidsin ma tänavalt Keskerakonna mingi propaganda-õhupalli, selle ma tõin tuppa ja koer hammustas selle puruks. Siinkohal avaldaks tänu ka Edgar Savisaarele, kes valijate raha nii mõistlikult kulutab. Siis eile ma leidsin tänavalt hoolikalt kooritud vorstijupi. Teate küll, sellise, mida roosades ja punastes kiledes müüakse. Ma igaks juhuks ei lubanud oma koeral seda süüa, sest mul on kahtlus, et see võis mürgitatud olla. Ei, mul pole paranoia, lihtsalt, kuna viimasel ajal on kõik kohad rebaseid täis (ma olen kuu ajaga kahte näinud), siis keegi äkki üritab neist lahti saada. Noh, ja siis ongi see, et kõik kohad on neid neetud rebaseid täis ja on ainult aja küsimus, millal tänavatel hakkavad karud ja tiigrid ringi uitama. Mingi päev leidsin ma puuoksalt alla rippuvad punased meestebokserid, tähendab, ma ei näppinud neid, aga seda need olid. Aeg-ajalt ma kohtun ringiuitavate koerakarjadega ja vahepeal näen ma lumel mingeid veriseid laike.
Aga üldiselt…
Pimedus.
Olen Inglil külas käinud paar korda. Õnnelik ja harmooniline kooselu; väike, õnnelik ja harmooniline paarikuune lapsuke ja ilus, õnnelik ja harmooniline kodu.
Ma tunnen ennast järjest rohkem mitte inimese, vaid väikese rämpsuna.
Loen mingeid vanu kirju… Mis on kirjutatud igasugustel aegadel… Ja õudne hakkab. Ja mitte õdusalt õudne, vaid selline ligihiiliv ja hingekriipiv sünkmust kaamos pitsitab mind oma karvase kämblaga.
Ja no ei olegi muud, kui et tänan õnne, et mul vähemalt tööd on ja kuigi mu tõlkimine kuidagi skisofreeniliselt edeneb praegu, siis vähemalt on mul illusioon, et ma olen vajalik. Kui ma eile trip.ee-d lugesin ja otsisin kõige ökonoomsemat ja illegaalsemat viisi Tulemaa saartele korvipunujaks emigreerida, siis ma sattusin mingisugusele blogile, mida vist peab keegi Jaapanis elav eestlane (Gaijini Päevik) ja lugesin sealt, et valentinipäeva puhul kingivad Jaapanis naised oma meestele, ülemustele ja meessoost sõpradele šokolaade ja šokolaadikesi, vastavalt siis staatusele. Ja et kuu aega hiljem on “valge valentin”, mille käigus mehed siis naistele valget šokolaadi kingivad. Ja mind rabas mõte, et ma teadsin seda varem. Seda aspekti Jaapani kultuurist. Ma teadsin. Ja mitte juhuslikult ei olnud kuskilt meelde jäänud, vaid kuna Jaapan mu hinge röövinud on salamisi, siis ma LIHTSALT teadsin seda, umbes nagu ma tean, et eesti vili oli keskajal kõrges hinnas oma suitsuse meki tõttu… Elu kõrghetk.
Muide, mul on paaniline hirm elamise ees.
N.
______________________________________________________
* – “Susanna ja mina”-ga? “Susanna ja minaga”? Raamatuga “Susanna ja mina”? Kuidas õige oleks?
