Eile mõtlesin, et kirjutan, jäi katki.
Täna mõtlesin, et kirjutan, jäi katki.
Ühesõnaga on writer’s block.
Ja kirjutada oleks veel 1-2 nädalat…
Hakkasin ajaviiteks foorumeid läbi kammima. Ma ei ole Perekoolis ja Delfi naistekas ja Kodututes jne sage külaline, aga kord kuus teen ikka pikema tiiru peale (huvitaval kombel sellest piisab, et silma peal hoida sündmustel) ja siis muidugi hakkavad mõtted tekkima.
Seekord tekkis raamatu “Musta pori näkku” kohta, mida on katkutud ja tuustitud ja maha tehtud ja kiidetud ja ülistatud ja… Noh, minu isiklik arvamus on see, et raamat on hea, aga teatud puudustega, nt. roppused mõjuvad võltsina, justkui olekski sellepärast sisse kirjutatud, et oma väikeses roosas mullis elavad mimmid ja mammid kahisema hakkaksid ja raamatu üksnes sellepärast ostaksid, et “keegi ütles, et kole ropp ja rõve pidi olema!”. Nii, ostavad ära ja siis tormavad Delfi Naistekasse kurtma – oligi kole ja ropp raamat, miks sellist kirjutada, niuniuniu. No raisk, mis sa ostsid sellest siis või miks sa selle läbi lugesid, kui see nii kole ropp raamat on? Tahad, tupsuke, ma annan sulle vana head ultravägivaldset markiid lugeda?
No minu jaoks ei ole “tavotised munnid” isegi mitte kulmu kergitama panev väljend, muidugi. I are corrupt.
Kui ehk ainult selles mõttes, et miks need munnid just tavotised olema peavad? Mehed, mida te TEETE omal vabal ajal täpsemalt…? Või on “tavott” mingi vanakooli väljend kabjavõide kohta? See seletaks natuke asja, mul on metafooride tabamisega alati natuke raskuseid olnud. Ei ole ma kõige säravam kriit karbis, ei ole.
Veider on see, et kogu see mansahvt kurdab täiskoosseisuliselt roppuste üle, justkui need oleks midagi ennekuulmatut-nägematut seal raamatus. Tavaline koolipoiste eesti keel, tegelikult.
Ma ise vingun ka selles mõttes, et kuidagi kunstlikuna ja lahjana (!) tundusid hoopis, st. mul on endal karvane tunne lugedes, et Raud tegelikult justkui ei kasutaks kirjutades selliseid väljendeid ja need on mingi kirjastaja või toimetaja poolt dikteeritud, sest otsekõnes olid roppused täiesti omal kohal, aga kirjeldavas tekstis olid nagu võõrkehad. No aga mimme häirib see, kui keegi ei ütle peenutsevalt “peenis” (mis iseenesest on ikka iseäranis jälk sõna, täiesti võrreldav “trussikute” ja “pintsakuga”), vaid ütleb munn või türa. Loomulikult ei ole iga teise tibi parasiitväljendiks “traaaaaaa(maivõi)”, eks. Mkmm. Üldse ei ole…
Või vastupidi – Raua enda originaaltekst oli märksa mahlakam ja värvikam, aga need elukaaslased ja toimetajad, kes seal sehkendasid, rookisid suurema osa tavotist maha ja jätsid kenad roosad nokud alles ainult. See, muide, tundub märksa tõenäolisema variandina.
Keegi pole veel nagu minu silme all vähemalt kirjutanud, et kuskil räpases korteris mingite joodikute ees avalikult mingi ilmselgelt vaimse alaarenguga jokkis litsi pikkade mustade karvadega kaetud rindade lakkumine ja talle rivi tegemine oleks mingil määral normaalne tegevus isegi joodikute kohta, millest ma järeldan, et see ei riiva kuidagi esteet-kusipeade ilumeeli – eriti, kuna raamat pretendeerib ju reaalsusele. Ainult paar roppu sõna häirib…
Mul, muidugi, on sellest savi. Litsil polnud midagi selle vastu ilmselt. Aga lihtsalt torkab silma, et kas see ongi see väikekodanlikkus, et ropusti öelda ei või mitte mingil juhul, aga ropusti tegemine on täitsa okei? Miks mõlemad okei ei ole?
Igastahes, mul on see raamat riiulis ja kunagi tahaks Raua pookstave ka sisse saada. Torman kisendades ligi kuskil Konsmi munaleti juures… “IIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIiiiiihihii, Miku-Miku-Miku…”
See oli nüüd küll ropp mõte natuke.
***
Kell on 17:34 ja mul logis praegu 8 inimest reast MSNi. Kas mingi populaarne sari lõppes või miks sihuke rahvaste üheaene rändamine?
N.
Kole kas pole … ;)
A mis sõna peaks “pintsaku” asemel olema, et nii kole poleks? Kannan nimetet rõiviseset üsna tihti, õieti mu lemmikesemeid, seepärast küsin.
Mida rohkem sellest raamatust räägitakse, seda rohkem ma seda lugeda tahan. Jah ja mitte sellepärast, et see ropp on ning mitte ka selle pärast, et nii hirmsasti teada tahaksin, mida siis tegelikult tollal korda saadeti. Ei, nüüd on see juba hasartlik huvi…
Ma ei tea.
Jakk ilmselt ei sobi, aga “pintsak” kõlab nagu… Nagu… Düspepsikust vetevana peeretus või…
Aga minuga on vastupidi, et mida rohkem räägitakse, seda vähem lugeda soovin.
:-(
Ühinen Tiiuga.
Noh, mingi asja mittelugemine sellepärast, et see on popp, on rumal ja pirtsutav natuke. “Nänänää, ma ei ole meinstriim!”
Asja lugemata jätmine, kuna rääkimistest on mulje jäänud, et tegu on lolli asjaga, on muidugi normaalne ja ma olen ise ka niimoodi teinud.
Lugesin läbi. Nõustun igati Nirtiga. Kummastav oli see, et tavalise kirjeldava teksti sees oli põhiliselt ainult üks ropp sõna – see oli türaimeja. Kuidagi igavaks läks. Olgu, kui ropp siis ropp aga vähemalt vaheldusrikkam oleks võinud olla. Võibolla tõesti roogiti mahlakamad väljendid tekstist välja… Sündmuste tegelikud arengud, mine tea, võimalik, et olidki sellised. Aga kirjanduslikult oli nudi küll. Selles mõttes on Juha Vuorineni “Joomahullu päevaraamat” palju realistlikum, olgugi, et see ei pretendeeri mingile realismile.
Ma vahepeal ikka lugesin ja naersin täiesti nii, et vats vappus ja seal oli ju haruldaselt helgeid kirjeldusi ja hetki ja… Selles mõttes, et ma ei nimetaks seda “nadiks”. Üleüldise uuema aja eesti kirjanduse kõrval vaat et särav pärl…
No aga nende roppustega olid lood kuidagi kurvad. Kui on roppused, olgu sellised, et vahepeal tuleb punastades kõrvale vaadata, mitte, et vahepeal on tunne, et need, mis on, on kas sisse vägistatud või hoopiski äranuditud versioon …
Kurat, Raud ise ju kirjutas eessõnas, et ta vahepeal kirjutas väljendeid nagu “putsiläinud abordi resultaat”, aga need kästi välja võtta.
Meie siin arutleme.
Kanakari rsk.
sain täna oma raamtu ühe sõbrakutsika käest kätte ja hakkasin uuesti lugema.
ilgelt naljakas oli. no other comments. Ei pretendeerigi maailmakirjanduse klassiku tiitlile.
(aga inimloomusele väga omaselt läheb yldsus kellegi isikliku elu piinlikumatest seikadest lugedes veidi enam k6hevile kui näiteks Hamleti hala peale m6eldes…)
“Pintsak” on igati kena sõna. Täiesti mööda on aga sõnad “jakk” ja “kuub”.
Pintsak… Pintsak… Pint-sak… Pinttttsakkk…
(o_o)’
/pahatahtlikult/
ma võtan kätte ja kirjutan ükskord romaani, milles kasutan rohkesti sõnu nagu “peenis”, “trussikud”, “pintsak” ja ka näiteks…
noh.
pliita vms
ja siis saadan selle sulle
:D
ja “vulva” :D
o_O
Nojah, “vulva” läkski meelest ära… See on sama jube kui “häbe”.
kõnealust raamatut pole ma kahjuks lugenud sest pole ette sattunud. muudkui mõtlen et peaks. aga ööpäevas on ainult 24 tundi.
Pärast külas loetud 30 lehekülge ei ole kodus uuesti tahtmist seda kätte võtta. Kes teab, äkki oleks kogu värk 35.-l leheküljel alles käima läinud aga ei kurda. Eks kunagi võib ikka lugeda aga hetkel on paremaid asju, mis käsil. Las see Mihkel ootab :)
“Pärast külas loetud 30 lehekülge ei ole kodus uuesti tahtmist seda kätte võtta”
Raamatu lõpp oli ju kõige muljetavaldavam. See kuidas ta joomise tõttu Manala väravateni jõudis.
noh, mihkel jagas täiesti avalikult autogramme nii talinas kui tartus. ostke oma raamatud õigeaegselt.
Mmm, ma arvan, et kui ma ei torma hullunud kanana siis ostma, kui absoluutselt kõik teised, siis ma ei osta siiski valel ajal.
Pealegi tahaks ma autogrammi natuke isiklikumalt kui lihtsalt ühena sajast ilalõuast, kes päris elusuuruses Rauda vaatama jooksnud on.
“Tantsi, ahv!”
Ostsin. Lugesin läbi. Hype.
Kui elu24 vms. eriti korda ei lähe, pole mõtet osta. Keegi mu eksemplari endale soovib võin tasuta ära anda, kui ise järgi tuleb. Muidugi, võibolla on minu huumorisoonel midagi viga, või ei erutu ma eriti paari roppuse ja hulga alkoholi peale, ei tea.