Ma põletan lõhnaküünlaid, mitut erinevat sorti korraga ning nende võrgutavad aroomid mähivad mu endasse. Lavendel, jõhvikas, roos, sirel… Lõputu lõhnade orkester.
Ma joon liitrite kaupa rohelist teed, sest see maitseb nii võrratult hästi, et ma ei taha endale seda keelata. See on suhkrutagi magusavõitu ja õrn, palju parem kui must tee, mida nii paljud joovad. Kuidas saab juua musta teed, mis on rohelise tee kõrval lausa robustne?
Ma ümbritsen end muusikaga, mis mulle meeldib. Veidi kummalise, uimastava muusikaga, mis mu täiesti pahupidi keerab lõpuks.
Istusin E.-ga, kes siis tõesti lõpuks Jänkistanist tagasi on, Suudlevates Tudengites ja tellisime endale jooke.
“Kas te soovite musta või marjateed?” uuris väga ilus ettekandja tema käest.
“Ma võtaks rohelise tee!” ütles E. säravalt.
Selleks on tarvis mingisugust mentaliteeti. Et kui sulle pakutakse musta ja marjateed, siis sa tellid pingevabalt rohelise. Ma hindan seda inimestes, sellist… “Maailm on mu liivakast!” suhtumist. Pole midagi hirmsamat kui püdela vaimu ja tahtega inimene, kes ei tea isegi seda, mida ta tahab ja kui teab, siis ei julge seda endale küsida.
Alati tuleb teada, mida tahad. Ja siis see saavutada.
Ma ostsin eile endale küünlaid juurde.
Mina ei mõista ka inimesi, kes eelistavad musta teed rohelisele.
Aga üks pisike teesoovitus – pina colada tee meega. Äärmiselt hea ja meeliülendav.
See on küll ime, et Eestis kusagil väljaspool mõnd Hiina või Jaapani rahvusrestorani rohelist teed pakutakse. Mitte mingid kotirämpsu vaid ikka korraliku suurest lehest Sinu silme all tehtud päris rohelist teed.
Muuseas, kui rohelist teed piisavalt kangelt ja palju juua, siis tekib selline huvitav tunne… (muude teedega võib ka tekkida)
Ma olen vaene tudeng ja lepin ka “kotirämpsuga” (mitte igasugusega, muidugi), seda enam, et ma olen saanud ka lehtedest tehtud teed sageli ja maitsevahet praktiliselt ei taju st. ma usun siiski päris meelsasti, et seal kotikese sees needsamad lehed on.
Samas, võimaluse korral eelistaks muidugi lehtedest tehtud teed, sest mul ei ole kotikese sisu osas erilisi kahtlusi (ma kunagi ühest foorumist lugesin ühe inimese aramust, et kotikeste sisse pannakse “põrandalt kokkupühitud tolm” ja naersin pool minutit selle peale), kuigi ma usun, et sinna pannakse kõige odavamalt kokkuostetud kolmandajärgulised lehed sisse – küll aga tunnen ma teatud antipaatiat nende kottide enda vastu, st. jumal teab millest need nöörid ja kotikesed tehtud on ja millega neid immutatakse või…
Kas tavalistes supermarketites müüakse mõnda head rohelist teed?
Seda huvitavat tunneb kõige paremini, kui tühja kõhuga juua ja viirukit suitsetada ja olla kell 2 öösel täiesti ihuüksi küünlavalgel . :)
Kallis kaasa küsis ka kunagi ühes Kilulinna (välimuse põhjal) normaalses kohas, et kas neil rohelist teed on… sai vastuseks, et jah, meil on piparmünditeed…
Valget teed ta pärast seda enam ei küsi, kui ühes kohas talle öeldi, et sellist asja pole olemas…
Samas, see paneb ikka mõtlema.
Mis siis saaks, kui musta teed küsida?
(Läheb hiidlane Tallinnas raamatupoodi ja jääb letil olevaid raamatuid silmitsema nõutult. Lahke müüjatar näeb, et mees on hädas ja otsustab abi pakkuda: “Kas te Mats Traati ei tahaks osta?”. Hiidlane vihastab selle peale ja käratab, et “Ma võin ju mats olla, aga nii mats ma ka pole, et raamatupoest traati tahaks!” ja läheb uksest välja)
hmmm, kilulinna normaalsetest söögikohtades ikka pakutakse rohelist teed. neis teistes ma ei käigi. volla see on kuidagi seotud.
Mul on jälle tunne, et ma olen ainus inimene terves Maavallas, kes üldse musta teed joob (ülekohut teen, Kati joob ka), kõik teised teejoojad joovad rohelist. Kusjuures kummaline on eestlaste komme juua rohelist teed suhkru või meega – tegelikult juuakse rohelist just nii nagu sina ehk ilma mingite lisanditeta.
Aga jah – ma tunnen end oma musta tee lembuse pärast nii üksi, nii üksi:)
Kusjuures mulle musta tee juures just meeldibki tema jõulisus, robustsus, see, kuidas ta sulle paari lonksuga “laksu kirja” väänab (olgu igaks juhuks öeldud, et joon ainult kanget musta teed).
Ehk siis korrates lauset, mida viimasel ajal ohtralt igal pool kasutatakse: – jedem das seine.
Must tee on nii mõru, et seda ei saa ilma suhkruta juua imho.
Musta teed ei saa jah ilma suhkruta, see on tõsi. Kuigi seal Aasias larbivad mõnel pool ka musta teed ilma. Seevastu ehtne India chai (piimaga keedetud must tee) on nii magus, et midagi magusamat on raske ette kujutada. Seevastu Mongoolias, Tiibetis ja “sealkandis” (üsna suurel territooriumil tegelikult) juuakse musta teed soola ja jakirasvaga. See on ilmselt huvitav, paraku ei saa korrata, sest kus sa Eestis jakirasva võtad:)
Öök!
Nirti, Sul on siis veel avastamisrõõmu, kui “kotiteel ja lehest tehtul väga vahet pole”. Point on selles, et kuna pakiteed pakib masin ja seal peab teepuru hästi “voolama” siis kasutatakse teelehtede kõige peenemat ühtlast fraktsiooni. Mõned tootjad on üsna julmad ja kasutavad lihtsalt teelehtede peenikest fraktsiooni – jäme leht on butiikidesse müüki paisatud. Peenikesse fraktsiooni satub paraku igast sitta sisse. Teised jõhkardid võtavad suure lehe ja jahvatavad selle peenikeseks (sigadus). Väikestes lehetükkides säilivad aroomi- ja ka maitseained lühemat aega ja tee, mis välja tuleb on natuke vaene. Suur lehetükk just seda tähendabki et see hää on kõik seal alles.
Kui butiigid välja jätta siis rohelist pakiteed müüakse nt Selveris. Ilmselt ka mujal.
Ja siis veel mõned teada nõksud. Kes teab ärgu pahandagu.
vesi – kraanivesi võib kõlvata aga tavaliselt mittetuntavad vidinad kraanivees (lubi, raud jms) võivad tee maitse ära rikkuda. Parim viis testida – ostad poest pudelivett, teed ühe tee sellega ja teise kraaniveega. Kui vahet pole siis las käia kraaniveega. Et siis sitt maitse või hea vesi.
tegemine – enne kui tee tõmbama paned ajad tassi või kannu keedukuuma veega kuumaks, siis tuleb ilus paremini välja. Otse keedust tulnud vesi ja puru kannu/tassi ja 2 minutit tõmmata ja ei tibagi rohkem. Vat ea tee saab nii!
Einoh, avastamisrõõmu on ilmselt kuhjaga.
Ma nüüd šokeerin teekultuuri viljelejaid ja ütlen, et ma ei ole oma elus valget teed joonud…
Kusjuures, ma joon ka musta teed, üsna kanget ja ilma suhkruta. Suhkur tapab enamuse maitset ära, vähemalt mulle tundub nii…
Tegelikult on Rooibos ka täiesti joodav, kuigi see annab veidi teistmoodi naudingu kui must tee ;)
Mina joon ka pigem musta või valget… roheline on kolmas valik alles.
Musta eelistan suhkru ja sidruniga… valget tilga piimaga või päris mõrult…
Keegi kunagi väitis, et valge on kõikse värskem tee, siis tuleb roheline ja siis must (ehk mäda) tee… mind see liigitus ei morjenda, aga valge on kõikse äkilisem küll… kõlbab isegi kohvi aseaineks…
Maitsed on loomulikult erinevad…
Mina joon musta teed ilma suhkruta, hästi kanget musta teed. Mõnikord söön lusikaga moosi (parim moos kõrvale söömiseks on põldmarja moos kreeka pähklitega) või mett kõrvale, suhkrut ei tunnista, sissesegatult ammugi. Ja valget teed joon ja rohelist – ilma lisanditeta. Pakiteed ei joo, tundub kuidagi imeliku maitsega, mida aeg edasi, seda kriitilisem olen üldse kvaliteedi suhtes. Lisaks peab tee olema nö puhas, igasugu segud on täiesti vastunäidustatud. Va ise kokku keedetult kooslus must tee-ingverjuur-must pipar-kardemon-piim
Taimetee on omaette asi, sel juhul lähevad ka igasugu segud väga hästi.
Aga lõhnaküünlaid ma ei talu, mu õhtud mööduvad suuresti lõhnatute küünalde valgel.
No vaat, kus lihtne roheline tee ajab rahva kahisema.
Punane, oh Punane… ära iial kasuta selliseid lauseosi nagu peab või tehakse või… Ajad kohe turri mu… Mis siis, et seal juuakse nõnda ja seal teisiti… see pole tegelt… ehk pole tegelt minu jaoks. Küllap on see harjumus jäänud musta kange tee joomise ajast, et ma ka nüüd suure tassitäike kohta lusikakese magusat juurde lisan. Rohelist aga teen ma muidugi nõndasama õndsalt kangena… Seega erilisest peenemaitselisusest minu puhul rääkida ei saa.
Araterli soovitet poevee asemel võib kasutada ka Brita veefiltrit/veekannu… väga puhta vee saab…
Igatahes kulub seda va teed päeva jooksul üsna üsna hea lehmaliiter.
Pean muidugi tunnistama, et kaltsuteede suhtes näin üsna mõistmatu, sestap olen valmis vabatahtlikult oma teepakiga külla minema kui inimene peaks mind solgutisega ähvardama… Aga seesinane kiiks tekib tõesti mingi aja jooksul… Marjateesid ei oska kuidagi teeks hinnata, muidu ürditeesid ikka aeg-ajalt joon…
Kui ma veel vanglas olin (tööl, tööl – mis te siis mõtlesite!:)), siis jõin ka musta teed ilma suhkruta nagu sealkandis kombeks. Aga see oli ehe tsefiir ehk siis kolmveerand anumat teelehti ja veerand vett. Käras hästi:) Praegu enam nii kanget ei tahaks, mandunud olen noh.
misM6TTES nagu musta teed ei saa ilma suhkruta juua? See on ainus viis, kuidas teda tuleb juua :p (“Tuleb” ehk siis peab ehk siis ainus lubatud viis. har har).
Must tee ja meega, üleprahi. Hetke lemmik on supekates (neis kastide kust ise tõsta saab)müüdav Bostoni must.
Teisel kohal värkest piparmündist tee ja suhkruga.
mina joon matet.
siis tulevad valge ja õhtuse magusa juurde punane.
Teedest rääkides, puht huvi pärast, kas keegi ausal vene kombel samovari ka kasutab?
Minu mõtlemine ei ole ehk veel nii rikutud, sestap ehk seletad mulle, mida sa nende trobikonna küünaldega ette võtad??!
Ma ostsin poest rohelise tee lehti ^^
*+1 kultuuri *
Aa, no küünlaid ma põletan. ülevaloleva teema valguses tekitan muidugi eluohtlikke olukordi -,-
Ja Tartus selles vene restoranis… Eee… “Rasputin”? Tuuakse tee samovariga lauale.
Mul on ka üks E., kes joob rohelist teed ja teab mida tahab ja… Iga päev ma püüan olla rohkem tema moodi… Oma loomulikus olekus ei julge ma isegi ettekandjale öelda, et vabandage, ma soovisin gaseerimata vett, kui mulle ette tõstetud klaasist mullid silma hüppavad.