Ma kaalusin pikalt.
Kui ma panen selga musta ilusa maani seeliku, siis selle juurde saan ma panna kas oma baleriinikingakesed või siis robustsed ja massiivsed tanksaapad (variant, mis mulle rohkem sümpatiseeriks) ja kuna seelik ongi konkreetselt maani, siis pole eniveis näha, mis mul seal all on. Kingakestega on see häda, et vesi tuleb kohe sisse, kui õue astuda ja kui ma end just süles autosse kanda ei lase (mis minu erinevaid parameetreid arvestades ehk Barutole ei käiks üle jõu), siis oleks jamps. Tanksaabastega on aga see, et kuna teatris on jube kitsas, siis ma ei saaks seal normaalselt jalga üle teise tõsta, sest saapad on kobakad ja pole ruumi nendega vehelda.
Lisaks, kuna väljas on sopp ja muda ja lörts, siis tuleks seelik kohe jälle pessu visata.
Otsustasin siis seelikust loobuda ja panna mustad velvetpüksid, nende peale musta pikakäiselise pluusi ja selle peale poolvarrukatega halli-mustatriibulise pluusi. Tundus päris okei, arvestades, et “Ilma suurema kurbuseta” vaatamas käies oli pool rahvast kampsunites jne, vaeste tudengite värk.
Vanemuise uksest sisse astudes tuvastasin ma kohe kaks asja – esiteks, absoluutselt kõik naised olid maani õhtukleitides ja ma ei tee nalja – kogu see neetud krempel oli nagu presidendi vastuvõtul ning teiseks, ma sobisisin sinna nagu sadul sea selga oma velvetite ja vangitriipudega.
“Oh aeg,” mõtlesin.
Siis ma järsku märkasin, et mõlemal pool treppidel seisid ilusad poisid, kes hoidsid käes vaagnaid vahuveiniklaasidega.
“Nii,” mõtlesin. “Hea!”
Ujusin ligi, rabasin bravuurikalt käraka pihku ja valasin endale klaasitäie paari minutiga hinge alla. Hakkas meeldivalt surisema. Keegi minult midagi ei küsinud ka, et kes ma olen või mida ma tahan, nii et ma mõtlesin, et see on lihtsalt mingi Vanemuise promoüritus.
Kui me kohtadeni jõudsime ja nägime oma kohtadele kleebitud silte – “Reserveeritud piletiomanikele”, siis me saime aru, et me oleme kontvõõraks hoopiski mingi firma uusaastaüritusel. See seletaks ka kärakajagamise ning selle, miks iga viimane kui moor oma kõige edevamad hilbud ja rebasenahad ümber vedinud oli – töökaaslastele tuleb ju meigi, soengu ja rõivastusega koht kätte näidata.
Järelikult, muidugi, ma varastasin selle käraka, hmm. Krants oli peenelt ülikonnas, nii et ma ütlesin talle, et kui keegi meie päritolu uurima hakkab, siis öelgu, et ta on marketingust. “Aaa, ee, sa oled see marketingu-kutt, jajaa, ee, ok siis.”
Aga hea oli, nii et ma ei kahetse.
Etendus ise (“Kõik aias”) oli päris lustakas ja natuke kurb jant muidugi, kuigi… Noh, võibolla on asi selles, et ma pole 60ndate laps. Jakobson tegi minu arvates üsna hea rolli. Lumiste veel parema. Kõige rohkem nalja sai muidugi Ott Sepaga. Kaljujärv oli vist küll ainult sellepärast sinna valitud, et ta oskab valju häälega karjuda, sest suurema osa ajast ta täpselt seda tegigi – röökis väga valju häälega.
Ühesõnaga, lõikasin kasu ka sellest kurvast sündmusest.
Edasi Zafi minna ei tahtnud, sest tundsin end väga väsinuna ja tahtsin koju magama.
Täna aga lähen ma, noor tunnustatud kirjanik – irw – andma allkirja oma Kulka toetuse kättesaamisele.
Hea tunne särab kuskil sees koidutähena.
Way hay and up she rises!
Way hay and up she rises!
Õnneks keegi ei küsinud. Nagu aru sain oli tegemist toiduainetega tegeleva ettevõttega.
Oh well. Täit laastamist me korda ei saatnud – rootsi laua ja teise veini/vahuveini ringi me jätsime ju vahele.
Etendus oli hea. Panid tähele kuidas saal rõkkas, ja ainult siis, naerust kui Ott Seppa *nunnutati*?
Haha, inimesed alahindavad vahetusjalatsite võlu :D
Ott Sepa “nunnutamine” oli selle tüki üks paremaid osasid… :)
IIIIIDSAND, ROOOODŽER! ROOOOODŽER! ROOOODŽER! MEHEKS KASVAD, JAH! ROODŽER!
Sepp oskab äärmiselt sobivalt silmi pungi ajada ja mõttelage välja näha selliste asjade peale. :)
Naljakas et ma sind ei näinud, olin sel päeval lausa tööl isegi.
Ode