.27-01-09

Ujula K0nsumis on avatud uus söökla. Käisin vaatamas – hinnad olid mõistlikud, pikkpoiss oli haruldaselt maitsev ja soola-pipratoosid on nummid. Justnimelt – nummid. Kahe inimene suur lõunasöök koos jookide ja magustoiduga läks 150.-.  Hubane ja meeldiv prolesöökla, julgen soovitada kohe.

Siis, mis veel. SEB sularahaautomaatides on need reklaamid, et “Aita lapsi, kellest vanemad ei hooli!” ja see tundub mulle kuidagi vildakas. Kes nii täpselt siis ütleb, et – ei hooli? Lastekodusse sattumisel on ka muid põhjuseid kui see, et vanemad ei hooli. Teinekord hoolivad küll, aga lihtsalt läheb persse kõik. Vanemad ei hooli, vanemad ei hooli…  Paljud ei hooli ka muidugi. Enamus. Ma tean ka oma kodus elavaid lapsi, kelle vanematel nendest ikka täiesti ükskõik on. Õigemini, teadsin, nüüd me oleme kõik in corpore suureks kasvanud. Kes nende pärast nutab? Argentiina?

Siis…

Siis…

Rohkem ei olegi midagi.

Ahjaa. Üks asi on veel.

http://www.scribd.com

Sarnaneb projekt Gutenbergiga, aga on… Asisem. Raamatuid pole vägaeritihüpe palju, aga PDF formaati on hea lugeda. Loen praegu Sylvia Plathi “The Bell Jari” nostalgitsemise mõttes, hiljem vaatan, mida need Stephanie Meyeri raamatud endast kujutavad. Filmist see pool, mida ma vaadata suutsin, oli ikka erikuradi debiilne.

Sparkling vampires, mu särav eesliperse…

N.

.epic fail

Tramaivõi.

Kui ma mõnda aega tagasi tagasi püüdsin elu esimest sigaretti suitsetada, siis see oli üks katastroof. Kõigepealt see ei süttinud. Kui see süttis, siis see keeldus korralikult põlemast ja ma tundsin ainult paber maitset suus enamvähem. Siis ma jurasin sellega ja lõpuks see neetud koni lahvatas leekidesse, kõrvetas mu juukseid ja näppe, murdus pooleks ja kukkus põrandale, kus ta siis susisedes ära suri. Peale seda ma lubasin endale, et ma ei hakka mitte kunagi pühapäevasuitsetajaks – it’s fucking dangerous…!

Siis see on tavaline, et ma keeran gaasi lahti, viin süüdatud tiku pliidi juurde ja siis toimub mingi väike tuumaseen, mistõttu mu paremal käel puuduvad kuni küünarnukini igasugused karvad ja karvakesed. See on täiesti tavaline, et leek hüppab üle panniserva pannile ja tekitab uuesti tuumaseene, misjärel ma pean tule kinni keerama ja panni kraanikaussi viskama suitsema. Oleks siis, et pann oleks alt õline või midagi – ei. Ta lihtsalt tantsib mul.

Täna ma võtsin siis süütult küünla, seadsin selle paika, võtsin tikutopsi ja süütasin selle neetud süütu küünla. Selle peale lendas küünlajalg enamvähem mul peos kildudeks igavese vile ja susinaga ja tuli lahvatas jälle kuidagi, nii et mu väike sõrm on kõrbenud.

Ma usun, et kui ma kunagi peaksin surema, siis selle läbi, et ma lihtsalt lahvatan leekidesse ühel heal hetkel.

See olengi mina:

http://kevinrobinson.files.wordpress.com/2008/06/epic_fail.jpg

.musta pori näkku

Eile mõtlesin, et kirjutan, jäi katki.

Täna mõtlesin, et kirjutan, jäi katki.

Ühesõnaga on writer’s block.

Ja kirjutada oleks veel 1-2 nädalat…

Hakkasin ajaviiteks foorumeid läbi kammima. Ma ei ole Perekoolis ja Delfi naistekas ja Kodututes jne sage külaline, aga kord kuus teen ikka pikema tiiru peale (huvitaval kombel sellest piisab, et silma peal hoida sündmustel) ja siis muidugi hakkavad mõtted tekkima.

Seekord tekkis raamatu “Musta pori näkku” kohta, mida on katkutud ja tuustitud ja maha tehtud ja kiidetud ja ülistatud ja… Noh, minu isiklik arvamus on see, et raamat on hea, aga teatud puudustega, nt. roppused mõjuvad võltsina, justkui olekski sellepärast sisse kirjutatud, et oma väikeses roosas mullis elavad mimmid ja mammid kahisema hakkaksid ja raamatu üksnes sellepärast ostaksid, et “keegi ütles, et kole ropp ja rõve pidi olema!”. Nii, ostavad ära ja siis tormavad Delfi Naistekasse kurtma – oligi kole ja ropp raamat, miks sellist kirjutada, niuniuniu. No raisk, mis sa ostsid sellest siis või miks sa selle läbi lugesid, kui see nii kole ropp raamat on? Tahad, tupsuke, ma annan sulle vana head ultravägivaldset markiid lugeda?

No minu jaoks ei ole “tavotised munnid” isegi mitte kulmu kergitama panev väljend, muidugi. I are corrupt.

Kui ehk ainult selles mõttes, et miks need munnid just tavotised olema peavad? Mehed, mida te TEETE omal vabal ajal täpsemalt…? Või on “tavott” mingi vanakooli väljend kabjavõide kohta? See seletaks natuke asja, mul on metafooride tabamisega alati natuke raskuseid olnud. Ei ole ma kõige säravam kriit karbis, ei ole.

Veider on see, et kogu see mansahvt kurdab täiskoosseisuliselt roppuste üle, justkui need oleks midagi ennekuulmatut-nägematut seal raamatus. Tavaline koolipoiste eesti keel, tegelikult.

Ma ise vingun ka selles mõttes, et kuidagi kunstlikuna ja lahjana (!) tundusid hoopis, st. mul on endal karvane tunne lugedes, et Raud tegelikult justkui ei kasutaks kirjutades selliseid väljendeid ja need on mingi kirjastaja või toimetaja poolt dikteeritud, sest otsekõnes olid roppused täiesti omal kohal, aga kirjeldavas tekstis olid nagu võõrkehad. No aga mimme häirib see, kui keegi ei ütle peenutsevalt “peenis” (mis iseenesest on ikka iseäranis jälk sõna, täiesti võrreldav “trussikute” ja “pintsakuga”), vaid ütleb munn või türa. Loomulikult ei ole iga teise tibi parasiitväljendiks “traaaaaaa(maivõi)”, eks. Mkmm. Üldse ei ole…

Või vastupidi – Raua enda originaaltekst oli märksa mahlakam ja värvikam, aga need elukaaslased ja toimetajad, kes seal sehkendasid, rookisid suurema osa tavotist maha ja jätsid kenad roosad nokud alles ainult. See, muide, tundub märksa tõenäolisema variandina.

Keegi pole veel nagu minu silme all vähemalt kirjutanud, et kuskil räpases korteris mingite joodikute ees avalikult mingi ilmselgelt vaimse alaarenguga jokkis litsi pikkade mustade karvadega kaetud rindade lakkumine ja talle rivi tegemine oleks mingil määral normaalne tegevus isegi joodikute kohta, millest ma järeldan, et see ei riiva kuidagi esteet-kusipeade ilumeeli – eriti, kuna raamat pretendeerib ju reaalsusele. Ainult paar roppu sõna häirib…

Mul, muidugi, on sellest savi. Litsil polnud midagi selle vastu ilmselt. Aga lihtsalt torkab silma, et kas see ongi see väikekodanlikkus, et ropusti öelda ei või mitte mingil juhul, aga ropusti tegemine on täitsa okei? Miks mõlemad okei ei ole?

Igastahes, mul on see raamat riiulis ja kunagi tahaks Raua pookstave ka sisse saada. Torman kisendades ligi kuskil Konsmi munaleti juures… “IIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIiiiiihihii, Miku-Miku-Miku…”

See oli nüüd küll ropp mõte natuke.

***

Kell on 17:34 ja mul logis praegu 8 inimest reast MSNi. Kas mingi populaarne sari lõppes või miks sihuke rahvaste üheaene rändamine?

N.

.green tea

Ma põletan lõhnaküünlaid, mitut erinevat sorti korraga ning nende võrgutavad aroomid mähivad mu endasse. Lavendel, jõhvikas, roos, sirel… Lõputu lõhnade orkester.

Ma joon liitrite kaupa rohelist teed, sest see maitseb nii võrratult hästi, et ma ei taha endale seda keelata. See on suhkrutagi magusavõitu ja õrn, palju parem kui must tee, mida nii paljud joovad. Kuidas saab juua musta teed, mis on rohelise tee kõrval lausa robustne?

Ma ümbritsen end muusikaga, mis mulle meeldib. Veidi kummalise, uimastava muusikaga, mis mu täiesti pahupidi keerab lõpuks.

Istusin E.-ga, kes siis tõesti lõpuks Jänkistanist tagasi on, Suudlevates Tudengites ja tellisime endale jooke.

“Kas te soovite musta või marjateed?” uuris väga ilus ettekandja tema käest.

“Ma võtaks rohelise tee!” ütles E. säravalt.

Selleks on tarvis mingisugust mentaliteeti. Et kui sulle pakutakse musta ja marjateed, siis sa tellid pingevabalt rohelise. Ma hindan seda inimestes, sellist… “Maailm on mu liivakast!” suhtumist. Pole midagi hirmsamat kui püdela vaimu ja tahtega inimene, kes ei tea isegi seda, mida ta tahab ja kui teab, siis ei julge seda endale küsida.

Alati tuleb teada, mida tahad. Ja siis see saavutada.

Ma ostsin eile endale küünlaid juurde.

.creightoni mudel

Naisi õpetatakse tunnetama emakakaela lima poolt tekitatud aistinguid, kui nad pühivad ennast tualettpaberiga enne urineerimist (nt. mitu korda peab paberiga tõmbama, et libe tunne kaoks) ning vaatlema paberile jäävat nähtavat lima. Oma vaatlusi võrdlevad nad standardiseeritud limakirjelduste tabeliga ning teevad nende võrdluste põhjal järelduse oma viljakuse kohta. Meetod eeldab seksuaalsuhetest loobumist viljakaks perioodiks.

Koduleht: www.creightonmodel.com

No minge pekki, ausõna.

EDIT: Standardiseeritud limakirjelduse tabel.

EDIT2: Standardiseeritud limakirjelduse tabel!

EDIT3: Ühesõnaga sa lähed pellerisse, kukud hoogsalt pühkima, siis vaatled, millal sa enam libe pole ja siis hakkad oma, ee, lima võrdlema standardiseeritud limakirjelduse tabeliga.

.24-01

Nojah, ja mainimata jäi, et eilsele päevale lisas see vürtsi, et vahetult enne uksest välja minekut jäin ma vaatama, et mis seal hiirte puuris küll toimub, läksin lähemale ja siis sain aru, et mu kõige vanem (ligi 5 aastat) liivahiir oli oma loomuliku otsa leidnud ja tema kaks poega olid ta kõhu lõhki rebinud ja õgisid tema laiba seest sisikonda süüa.

Õngitsesin Tiku rümba sabapidi välja ja viskasin prükkarisse.

Oli üks vana paks hiir, kes tundis kõige suuremat rõõmu söömisest ja magamisest ja oma õega kõlvatuste korraldamisest.

.24-01-09

Ma kaalusin pikalt.

Kui ma panen selga musta ilusa maani seeliku, siis selle juurde saan ma panna kas oma baleriinikingakesed või siis robustsed ja massiivsed tanksaapad (variant, mis mulle rohkem sümpatiseeriks) ja kuna seelik ongi konkreetselt maani, siis pole eniveis näha, mis mul seal all on. Kingakestega on see häda, et vesi tuleb kohe sisse, kui õue astuda ja kui ma end just süles autosse kanda ei lase (mis minu erinevaid parameetreid arvestades ehk Barutole ei käiks üle jõu), siis oleks jamps. Tanksaabastega on aga see, et kuna teatris on jube kitsas, siis ma ei saaks seal normaalselt jalga üle teise tõsta, sest saapad on kobakad ja pole ruumi nendega vehelda.

Lisaks, kuna väljas on sopp ja muda ja lörts, siis tuleks seelik kohe jälle pessu visata.

Otsustasin siis seelikust loobuda ja panna mustad velvetpüksid, nende peale musta pikakäiselise pluusi ja selle peale poolvarrukatega halli-mustatriibulise pluusi. Tundus päris okei, arvestades, et “Ilma suurema kurbuseta” vaatamas käies oli pool rahvast kampsunites jne, vaeste tudengite värk.

Vanemuise uksest sisse astudes tuvastasin ma kohe kaks asja – esiteks, absoluutselt kõik naised olid maani õhtukleitides ja ma ei tee nalja – kogu see neetud krempel oli nagu presidendi vastuvõtul ning teiseks, ma sobisisin sinna nagu sadul sea selga oma velvetite ja vangitriipudega.

“Oh aeg,” mõtlesin.

Siis ma järsku märkasin, et mõlemal pool treppidel seisid ilusad poisid, kes hoidsid käes vaagnaid vahuveiniklaasidega.

“Nii,” mõtlesin. “Hea!”

Ujusin ligi, rabasin bravuurikalt käraka pihku ja valasin endale klaasitäie paari minutiga hinge alla. Hakkas meeldivalt surisema. Keegi minult midagi ei küsinud ka, et kes ma olen või mida ma tahan, nii et ma mõtlesin, et see on lihtsalt mingi Vanemuise promoüritus.

Kui me kohtadeni jõudsime ja nägime oma kohtadele kleebitud silte – “Reserveeritud piletiomanikele”, siis me saime aru, et me oleme kontvõõraks hoopiski mingi firma uusaastaüritusel. See seletaks ka kärakajagamise ning selle, miks iga viimane kui moor oma kõige edevamad hilbud ja rebasenahad ümber vedinud oli – töökaaslastele tuleb ju meigi, soengu ja rõivastusega koht kätte näidata.

Järelikult, muidugi, ma varastasin selle käraka, hmm. Krants oli peenelt ülikonnas, nii et ma ütlesin talle, et kui keegi meie päritolu uurima hakkab, siis öelgu, et ta on marketingust. “Aaa, ee, sa oled see marketingu-kutt, jajaa, ee, ok siis.”

Aga hea oli, nii et ma ei kahetse.

Etendus ise (“Kõik aias”) oli päris lustakas ja natuke kurb jant muidugi, kuigi… Noh, võibolla on asi selles, et ma pole 60ndate laps. Jakobson tegi minu arvates üsna hea rolli. Lumiste veel parema. Kõige rohkem nalja sai muidugi Ott Sepaga. Kaljujärv oli vist küll ainult sellepärast sinna valitud, et ta oskab valju häälega karjuda, sest suurema osa ajast ta täpselt seda tegigi – röökis väga valju häälega.

Ühesõnaga, lõikasin kasu ka sellest kurvast sündmusest.

Edasi Zafi minna ei tahtnud, sest tundsin end väga väsinuna ja tahtsin koju magama.

Täna aga lähen ma, noor tunnustatud kirjanik – irw – andma allkirja oma Kulka toetuse kättesaamisele.

Hea tunne särab kuskil sees koidutähena.

Way hay and up she rises!

Way hay and up she rises!

.kultuur

Oudekki paneb mind tihti mõtlema asjadele. See on ilmselt nagu erinevate veregruppidega, et igasugused antikehad jne on erinevad ja siis osad vered moodustavad klompe ja teised segunevad hästi; mul on tunne, et ma segunen Oudekki mõtetega teinekord ikka väga hästi, ju meil on sama “vaimne veregrupp” ja me ei moodusta kokku põrgates mingeid klompe…

Ta küsis: “Aga jah, kui Itaalias oli paar päeva kõigi uudistesaadete esimene uudis see, et La Scala vahetas viimasel hetkel enne hooaja esietendust peatenori välja, siis ma mõtlesin, et milline kultuuriuudis Eestis võiks olla niimoodi konkurentsitult esikohal. Võib-olla laulupeo peadirigendi väljavahetamine mõned päevad enne laulupeo algust? Või kas praegu inimesed enam sedagi tähele panevad?”

Ma juba avasin bravuurikalt suu, et hakata vastu vaidlema milline suur kirjandus-, muusika- ja kultuurihuviline rahvas me ikkagi kõik in corpore oleme ja siis panin suu kinni ja hakkasin kintsu kraapima. Ma arvan, et keskmine eestlane ei teagi Eesti dirigentide nimesid, saati kotiks neid nende välja vahetamine… Mina näiteks ei tea dirigentide nimesid. :/

Ja raamatud? Kirjanikke peetakse meil kasutuks pahnaks valdavalt. Eriti valusalt lõikab see silma kuskil kommentaariumides, mis on kirjanikest või Kulkast pajatava artikli all. Ma kardan kohe midagi avaldada niimoodi. Ja enamik kirjanikke peab ka suuremat osa teisi kirjanikke kasutuks pahnaks, olles truu ainult oma klikile ja mõttekaaslastele. Loogiline ja bioloogiline ja evolutsiooniline agressiivsus muidugi – 1 miljoni eesti keeles kõneleva ja lugeva inimese seas-sees-ees on ruumi ainult teatud osale, ülejäänud jäävad paraku tahaplaanile ja kõik tahaksid ju need “staarid” olla ja püünele pääseda.

Ma tahaks ka.

Väga tahaks.

Buy me!

Kirjanikud on muidugi kunstnikega võrreldes veel kergelt pääsenud.

Ja muusika? Arvo Pärti enamasti teatakse, seda ka ainult seetõttu, et ta on “kuskil seal tegija”. Kus riigis…? Aga kui paljud teavad, et MIDA on Arvo Pärt teinud või mismoodi see muusika kõlab, mida ta teeb? Mitu inimest sajast? Aga tuhandest?

Järelikult… Mis meil siis on või ei ole… Või…  Ongi ainult see, et kui Kõusaar kuskil oma pükste sisust jälle räägib, siis on uudis ja kõik saavad kiruda, et kirjanikud on mõttetu pask. Kõik muu? Ma ei tea.

Aga oma suureks rõõmuks avastasin, et Vanemuises on enamus etendusi ikkagi välja müüdud. Järelikult lootust on. Lähen täna “Kõik aias” vaatama. Loodan, et on hea. Pilet maksis piisavalt palju, et olla pettunud, kui see poleks hea. Ma käin ka nii kuradi harva teatris, 1-2 korda aastas, et… Pilet maksab ju palju.

Aga vähemalt teatrisse veel rahvas läheb. Mõned lähevad küll teksades ja tsärgis, aga ikkagi lähevad. Võibolla nad teisi inimesi vaadates saavad aru, et nad on kohatud. Aga nad on seal.

Igas asjas leida midagi head.

Oluline.

.banana yoshimoto “köök”

Lugesin.

Ainsana jäi häirima kuidagi ootamatu ja lahtine lõpp, muidu oli päris huvitav ja hea pilguheit depressiivsesse jaapani ellu. Läbivaks teemaks oli surm ja sellega hakkama saamine, märkimisväärselt palju inimesi kas suri või oli minevikus surnud ning nende varjud saatsid Mikaget ja Yuichit.

Igastahes. Ma ei usu, et ma peaksin kõiki valgustama sellest, et ma raamatuid loen (kõik loevad ju), aga mis tähelepanu äratas oli see:

Internetist leidsin, et “Köök” on välja antud 1988 aastal, mil Yoshimoto oli 24 aastane. Raamatu enda kaanel on aga kirjas, et “1994″ aastal välja antud. Kust see number võetud on või… Ei tea. Inglise keelde tõlgiti see ka 1993 aastal, nii et see ei saa ka seda tähendada. Ja Eestis anti see ülepea 2003 välja.

Järelikult – puhas hoolimatus ja lohakus.

.ööh

Hambaarsti juures on käidud, aga teine kord tuleb veel minna.

Jah, puurimine oli siiski valus, hoolimata tuimestusest ja… Aga hammastest tehti röntgen ja kui välja arvata fakt, et üks mu purihammas veidralt viltuse juurega on ja ühes kohas (ilmselt brektetite mõjul tekkinud) pisuke luuhõrenemine on, siis on mul ilusad terved hambajuured, kuskil pole mingeid mädakoldeid või…

Ning kui arvestada, et viimati lasin ma oma hambaid parandada 7 aastat tagasi (!), siis on see, et mul paar üksikut pisikest auku on (arst ütles, et päris hämmastav kohe), tundub päris hea saavutusena. Ei olegi sügavaid auke, mille puurimine ja parandamine oigama võtaks ka täismehe. On ainult paar “kaariese kahtlust”, mis tuleks paari sekundiga ära puurida ja… :)

Meel on kergem kohe. Ainult, et see tähendab seda, et mul ongi tundlikud hambad…

/…/

Magan nagu eestlane muiste - kell 8 õhtul magama ja kell pool viis varahommikul üles. See on halb, sest täna peaksin kokku saama E.-ga, kes lõpuks ometi Ameerikast tagasi on ning kuskil seitsme paiku lähen teatrisse. Viin koera õue, pesen pea ära ja üritan veel paar tundi tukkuda. Natuke haigutama nagu ajaks…

/…/

Mis mind tõeliselt närvi ajab on see, kui inimesele hakatakse ette heitma seda, et ta ei ole oma “kodumaa” vastu eriti aupaklik ning pistetakse kohe tänitama, et “mis sa elad siin siis?!”.

Inimesed ei vali oma kodumaad, see antakse neile sündides ning 99,99% inimesi, keda ma tean, elavad Eestis mitte patriotismist (kuigi teinekord on mul tunne, et kõikevõitev patriotism oleks ainus, mis siin ilma stressist veene lõikumata aitaks elada), vaid mingitel X põhjustel. Patriotism ja isamaalisus nende hulka ei kuulu.

Peamised põhjused, miks elatakse Eestis või ükskõik millisel teisel kodumaal:

a) Keel on suus ja selge, mis teeb oma kodumaal näiteks algtasemel kõrghariduse (baka) omandamise natukene lihtsamaks. Baka lõpus peaks keskmine inimene juba inglise keelt (või mõnd muud keelt) piisavalt hästi valdama, et olla võimeline õppima ka välismaal ning paljud seda teed lähevadki.

b) Koht, kuhu sa sünnid, on paraku koht, kus elab suurem osa sinu sõpradest, sinu perekond, sinu vanavanemad; siia jääb kõige rohkem positiivseid mälestusi ning enda lahtirebimine tuttavaks saanud inimestest ja eriti oma perekonnast võib ilmselt päris ehmatav ja hirmutav olla. Üksinda võõras riigis, võõras linnas, võõras maailmajaoski… Meelde tuleb film “Lost in Translation”.

c) Eestis on kõik harjumuspärane - toit, mõtted, kultuur. Haakub punktiga bee.

Ma tean paljusid inimesi, kes sisimas Eestit ei salli, kuid kes kas ei julge ära minna või omandavad siin algharidust (ma nimetan omas mõttes bakakraadi alghariduseks) ja peale seda liiguvad kuskile edasi.

Kas seda saab neile siis pahaks panna? Et nad elavad siin, sest siin on kõigest hoolimata mugavam elada või et nad kasutavad lihtsalt ära suuresti omakeelse hariduse saamise võlusid ja alles peale seda liiguvad edasi sinna, kus tundub parem olevat?

Kas neid inimesi tuleks sõimata…?

Mina ei tunneks end hästi ilmselt mitte üheski kristliku taustsüsteemiga riigis, mistõttu ma olen aastaid vaadanud mujale ja planeerinud elu mujal, kuigi selle mõttega, et kunagi tuleks ehk ikkagi siia tagasi. See kannatuste ja enesepiiramiste ja süütunde ja enesepiitsutamise hulk, mis vähemalt eestlase eluga pidevalt kaasneb, tekitab lihtsalt õõva. Heaks näiteks on ju see, et Piibli järgi korralikud tüdrukud enne abielu ei seksi ja nii edasi. Meie vanaemad, emad ja me ise oleme küll kasvanud üsna vabalt selles osas, ometigi, kas te olete tähele pannud, et kui kuskil võtab sõna mõni naine, kes on vabade seksuaalkommetega, siis suurem osa tema sõnavõtust kulub sageli enese eluviisi õigustamiseks ja väljavabandamiseks, kuigi selle jaoks ei ole ju mitte mingisugust vajadust… Ise teavad, mida teevad. Miks nad ennast õigustavad?

Aga sellepärast, et taustsüsteem on selline.

Või siis see, mismoodi tuntakse süümepiinu oma vajaduste ja soovide rahuldamisest. A la inimesed, kes suitsetavad, sest nad tahavad, aga peale iga suitsu vähkrevad enesesüüdistuses, sest “Suitsetamine on halb”. Või mismoodi paljud inimesed mõistavad arvutimängude mängimise kõik lõplikult hukka ja pahaks, sest “korralikud inimesed ei mängi arvutimänge, vaid teevad selle asemel tööd või kõpitsevad aiamaad!”

Aga meie kultuuriruumis ongi see täiesti tavaline, et kui sa rahuldad oma vajadusi igakülgselt (nii vaimseid kui füüsilisi), arvad endast siiralt hästi, elad pingevabalt, käid teatris ja kontsertidel, selle asemel, et kogu oma raha laste mähkmete alla matta  ja teenid palju raha ja kulutad seda oma äranägemise järgi ja oma maja ümber rajad luksusliku iluaia, mitte ei kasvata aianurgas kapsast, siis sa oled ikka üks täiesti lörriläinud inimene, snoob ja arvad endast liiga palju. Kasutu oled sa niiehknaa.

No ja kui sa 40nda eluaasta saabudes endale poisipead ei lõika ja halle riideid kandma ei hakka, siis sa “ei oska väärikalt vananeda”.

Sest ÕIGE inimene ju on kasin, vaga, kannatav, seksuaalsust tolereerib ainult laste saamiseks, alandlik ja elab ainult oma aiamaale ja lastele. Ilu on ainult esteet-kusipeadele! Õige inimene teeb tööd ja näeb vaeva!

Ja siis ma mõtlen näiteks Jaapanile – origamile, ikebanadele, nende aiakunstile, tantsudele…

Kas Eestis on üldse midagi, mis taotleks ilu ainult ilu enese pärast? Meie aiamaad on pigem põllumaad (ka linnamajade aedades on enamikes siiski kasutootvad puud-põõsad), meie rahvatantsudki taotlevad küll kõike muud kui täiuslikkuseni lihvitud ilu ja graatsiat…

Mõnikord, kui ma satun reaalselt iluaeda, siis ma tunnen ennast tohutult hästi. 

Ilu on võrdustatud patuga?

Okei, hilisõhtused-varahommikused mõtted. Peavadki segased olema, endale ma neid ju kirjutan, siiski.