Charlie Chaplin ütles vist nii.

Igastahes, hoolimata sellest möllust, mis mu ehmatuseks mu postkasti ja MSNi tabas, ei pannud ma oma blogi ei kinni ega teinud seda parooliga loetavaks. Mõelge nüüd, oleks ma seda tahtnud kinni panna, siis ma oleksin selle kustutanud ja kui ma oleksin selle valitud elitaarsele seltskonnale lugeda andnud ainult, oleks ma seda enne pikalt reklaaminud. Ei-ei. Nagu ma Oudekkile ka ütlesin – lihtsalt mõnepäevane maintenance, mille käigus ma üritan oma mõtteid natukenegi korrastada. Muuhulgas kustutasin ma ära ka oma blogisissekanded.

Hoolimata blogosfääri tabanud spekulatsioonidest ja halbade inimeste aravõitu ilkumisest võin ma öelda, et blogi kustutamine-kolimine ja omaenda seisukohtade ja mõttemaailma & blogi arengukava ümberhindamine on mul igaastane teema. Tegin seda eelmisel aastal, üleeelmisel, üle-üle eelmisel ja kui ma suvel blogimist ära ei lõpeta, teen seda ka järgmiste jõulude ajal. See on omamoodi traditsioon. Peale iga vao lõppu tuleb ju ader ümber pöörata, eksole?

Mõtlesin ka seekord:

a) Ma olen liiga ühiskondlikuks muutunud oma blogis. Mitte keda kuraditki ei koti see, mis on minu personaalne arvamus selle, selle ja tolle kohta. Järelikult ei tohiks ma oma arvamust kirjeldada, vaid peaksin seda pigem näitama. Kirjeldama oma elust seiku ja situatsoone ja mõtteid, mis siis väljendaksid seda. Kui ma kirjutan, et inimese kohus on teisest inimesest mõistlikkuse piires hoolida, siis valgub mu blogi täis pisikesi naaskleid, kes kõik torgivad, et nänänänänäää. Kui ma kirjutan, et aitasin tudiseva memme üle tee või ütlesin La Dolce Vitas kenale ettekandjale, et vabandage, te unustasite minu toidust selle osa arvele lisamata & ma tahaksin selle nüüd ära maksta, siis see on eeskuju. Targutamisega kasvatab viha, eeskujuga õpetab. Kui ma tahan, et keegi actually minu elust mõjutatud saaks, kas või natukene, siis ma pean selle neetud targutamise ära lõpetama. Seega hoian ma nüüd suunda, et blogi muutuks jälle selleks, mis üks blogi olema peab – isikliku elu & tegemiste jäljend.

b) Samuti eeskujuga propageerida inimeste seas lugemist ja raamatuid, sest haridusest ja lugemusest algab sisuliselt kõik. Seega peaks lisanduma “Nirti luges:” postitused, milles ma siis tutvustan oma lugemisvalikut ja soovitan-hoiatan. Postimehes olen ma raamatuarvustustega juba kätt proovinud, miks siis mitte ka oma blogis?

c) Ma ei tõmbun aktiivsest kommenteerimisest tagasi. Kuna ma mõtlen õhtul üht ja hommikul teist, võin ma ühes ja samas teemas täiesti üksteisele vasturääkivaid mõtteid avaldada ja siis lendab jälle teatud osal rahvast sitt ventilatsiooni.

Ma mõtlesin blogi kinnipaneku peale, jah, tõsiselt. Miks?

Mitmetel erinevatel põhjustel: a) blogosfäär on täiesti put metsas omadega tänaseks päevaks ja ma pigem sureks, kui saaks meedia poolt epiteedi  Blogi-Nirti, b) blogimine ei anna mulle enam üsna ammu enam midagi ja c) ma ei tundnud emotsionaalset vajadust blogida need paar päeva. Ratsionaalsetel põhjustel ei hakanud ma seda kustutama: igasugune reklaam on parem kui reklaamita istuda. Mulle on puhtmajanduslikult kasulikum, et mind tuntakse kui “seda emoblogijat, tead küll”, kui et “Nirti? Who?”. Blogi on mulle andnud häid sõpru, häid tööotsi, häid projekte ja üleüldse mind 20-aastaselt nii-öelda joonele aidanud. Muuhulgas on blogi mind ka kirjutama õpetanud. Kui ikka iga päev ~1000 sõna valmis kirjutada, siis aastas on see ca kaks eeposetäit teksti, mis oma mõttetuses küll maailmale mitte midagi juurde ei anna, ometi harjutab kirjutamise ja oma mõtete avaldamisega ära. Kooli ajal ma kirjutasin kodukirjandid 15-20 minutiga arvutisse ja siis 2-3 tundi kopeerisin seda käsitsi ümber kirjutada, sest mu kirjanduse õpetaja nõudis seda. Asiselt nõudis, muide, lõpukirjandit tuleb ju ka ise kirjutada.

Eluga on üldse veidrad lood praegu:

  • Ma viisin kooli akadeemilise avalduse sisse, et rahus kirjutamisele pühenduda; bioloogia EI OLE minu ala, õnneks avastasin ma seda enne pooleteise aasta möödumist. Edasiminekut ma ei tea, ma ei julge ega taha vist kuskile minna eriti. Ma tean, et ajakirjandusteaduskonnas kasutatakse minu blogi positiivse õppematerjalina, aga mis siis, kui kuskil humanitaarteaduskonnas on õpetajad, kes mind näiteks loevad & põlgama on hakanud?
  • Ma mõtlen, et mingi kirjanduse või filosoofia “humanitaarteaduste” paberiga võib äkki 5 aasta pärast (majandus, majandus…) perset pühkida, äkki peaks hoopis rakenduskõrgharidusele mõtlema, et leiva vähemalt lauale saaks…? Ja peale rakenduskõrghariduse omandamist minema kirjandusse, et siis oleks safety net vähemalt olemas, häda korral ei pea prostituudiks minema.
  • Tervisega on nii, et ma vist olen pimedaks jäämas & vasak põlv vajab operatsiooni, kui ma käia tahan paari aasta pärast veel. Hurraa!

Igastahes, reklaami ka endale natuke:

Kulka toetas mu raamatut “Hingejää”,  mis tähendab, et see antakse ilusasti välja. (:

Raamatu annab välja (loomulikult?) Epp Petrone ja kui ma oma kanni vähegi usinamalt liigutama hakkan, jõuab kogu kupatus kevadeks poodidesse. Loomulikult ei maksa asjast väga suurt numbrit teha, sest tegu on algaja kirjaniku esimese katsetusega natuke pikema vormiga, lisaks üritan ma seal improviseerida nii mõnegi asjaga ja ma ei tea, kuivõrd efektselt. Aga Kulkale, nähtavasti, meeldis ja seetõttu ma loodan, et see ei ole ka täielik läbikukkumine.

Kulkalt vastust oodates kritseldasin ma valmis ka päris mitu  uut kavandit ja kui Epp müüginumbreid vaadates ennast just trükipressi külge üles ei poo või mind nähes teesklema ei hakka, et ta mind ei tunne, siis peaks järgmise paari aastaga ilmavalgust nägema veel päris mitu päris minu endaomaasja (TM).

“Hingejää” on, loomulikult, sama hägune ja koirohune nagu kogu ülejäänud minu mõttemaailm, nii et ei maksa tegelikult oodata, et seal lillekestest ja armsateks kiisudest jutustatakse.

Mis mu mõttemaailma puutub, siis nõks enne õhtut pistis hõiskama Virksike ja kirjutas mulle südantliigutava eleegia. Selle peale hakkasin ma tõsiselt huvi tundma, et kes on see moraali verstapost & eetika ja esteetika kroonimata jumal; ja teda Googledades oli loomulikult esimene asi, mille ma leidsin, teave, et tegu on anaalpornosaiti hallanud kesikuga. Sa mu püha särav eesliperse!

Ja siis imestatakse, et miks blogimine nii keeruline on: katsuge te ise blogida, kui Virgo Kruve teie blogis käib väikese usina jesuiidina obstsöönsusi kokku lugemas & nende üle enda ja teiste blogis lamenti lööb…!

Osaliselt tänu Virksile otsustasin ma selle blogi ka mõneks ajaks taasavada (vähemalt senikaua, kuniks raamat & täispikk mängufilm – sellest ma räägin mõni teine kord, ei ole omavahel seotud projektid – väljas on mõlemad), sest ilma siiski ei saa.

Maailm tuleb veel vähemalt paar korda verbaalselt põhjalikult persse saata.

Jah, ja homme kohtume siis peol, eks?

N.