http://www.danzfamily.com/archives/blogphotos/06/349-offensive-hypocrisy.gif
Ma vihkan seda tunnet, et avad neti, loivad aeglaselt ja uniselt silmi pilgutades blogimaailma ja värskemaid uudiseid kaema ning poole tunni pärast neelad vaikselt omaenda ropsi, mida magu lahkelt üles upitab.
Lugu ise siin, reaktsioone võite üle kogu neti ise kokku roobitseda, ega ma siin tasuta viitamisteenust ei osuta. Blogtree esileheküljelt leiab juba mõned.
Mind on alati närvi ajanud inimeste komme “kodu ringis” ja “omavahelistes vestlustes” rääkida ühte ja avalikult kardinaalselt teist. Eriti ajab mind marru selline võltsvaga moraalitsemine ja silmipööritav uihaihhitamine, mis nüüd selle afääri peale lokkama pistis peamiselt ajaleheartikli sabas. Need paar-kolm blogi, mis ma lugesin, on olnud enamvähem mõistlikud, aga… No ma ei saa aru siiski, muidu täiesti korralikud blogijad on nagu higist ja palja ülakehaga haisvat ning kasimata pärisorja nägevad mõisapreilid, kes ninakesi kirtsutades tormavad tagasi oma kuldpuuri kaitsvasse varju, kus nad kleidid seljast kisuvad ja jooksmisest higiste ja haisvatena passivad, ise poolpaljad. Rääkimata siis neist õnnetutest kommentaaridest, mis jätavad mulje, et me kõik omavahel räägime üksnes väljapeetud keeles ja headest, toredatest asjadest. Halbadest ei mõtlegi, ainult headest. Nagu näiteks linnud, liblikad ja kõhubeebsud.
Omamoodi fakt on see, et ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes kas või sellessamast eesti ajakirjandusest kogu aeg midagi head või toredat head arvaks. Seda ütlen ma inimesena, kelle lähedaste sõprade ringi kuulub endiseid ja praeguseid ajakirjanikke; tulevaste arvamusi ma veel ei aktsepteeri, sest tuleristsed saamata ja kogemus õhukesevõitu. Samuti ei ole ma kohanud ühtegi inimest, kelle arvamus ringinuuskivatest uurivatest ajakirjanikest oleks kogu aeg midagi positiivset või üllast. Kiidetakse küll, kui on tore ja asjalik artikkel, aga nende toredate sekka satub ka teistsuguseid artikleid. Pigem on paljude inimeste reaalsed kogemused ajakirjandusega sellised, et kõik tõde ja reaalsus vägistatakse tiirase oigamisega kommertsi altaril ära ning alles jääb nuditud, muudetud pooltõde, mis osalistele pigem haiget teeb, kui neid kuskile edasi aitab. Väga inetu näite selle kohta sain alles paar päeva tagasi lähedase sõbra elust, aga ma ei hakka sellest loomulikult siin pikemalt pajatama.
Vähki suremise soovimine oleks veel leebesti öeldud nende emotsioonide kohta ning olen kuulnud südamest tulevat sajatamistki, mille “vägi” on märksa suurem kui ilmselgelt ainult musta huumorina mõeldud, aga lollisti ja vastikult väljakukkunud nõmedusel. Nii nendesamuste ajakirjanike kui ka muude inimeste kohta, kes meie ümber elavad. Ära surnud pole sellest aga veel keegi ja oma lapsi ka ükski selline sajataja ei ole siiani elusast peast orki ajanud keldris, nii et koletistega ka tegu justkui pole. Meeldivad need inimesed mulle kõik edasi, sest ma olen piisavalt intelligentne, et aru saada, et teinekord on stress nii suur, et üle huulte tulevad sõnad, mis võivad hirmsalt kõlada, aga millel puudub igasugune tegelik tagamõte peale enda väljaelamise.
Ma ei taha nüüd, issand halasta ja hoia, öelda et ajakirjanikud peaksidki vähki surema. Keegi ei peaks loomulikult reaalselt vähki surema mitte kunagi, aga ma täiesti mõistan, et seoses Eesti praktiliselt olematu ajakirjanduseetikaga võib seoses ajakirjanikega esile kerkida olukordasid, kus inimene on välja vihastatud, õnnetu ja ütleb asju, mida ta tegelikult ju ei mõtle. Ja see kehtib ju kõige kohta.
Kui palju ütlevad abikaasadki üksteisele inetusi, mida pärast pisarsilmi kahetsetakse…
Igastahes.
Mitte ükski ajudega olend ei saa ju ometi tõsiselt mõelda, et Marko Matvere täiesti reaalselt ja intensiivselt sooviks kellelegi vähisurma, see on absurdne ja ma keeldun uskumast, et kuskil selliseid olla võiks. Mis öeldud, see oli muidugi väga inetu, tohutult mõtlematu, jäme ja ülimalt kohatu, kuid sellegipoolest võib ilmselt iga inimene öelda, et taolisi: “Sure maha!” või “Kärvaku nad kõik maha, ausalt, mul täiesti pohhui!” sisistamisi on üle huulte tulnud küll ja küll. Kui mitte ajakirjanike, siis poliitikute pihta (ma olen mitut sõpra tabanud ütlemast asju stiilis: “Tuleks tuumapomm alla panna Toompeale!”) ja kui mitte poliitikute pihta, siis homode, juutide, türklaste, petalaste, ameeriklaste, iraaklaste, roolijoodikute, politseinike, kanaemade, koeraomanike, naabrite, ämma, narkomaanide jne pihta kindlasti küll. Kes iganes või mis iganes miskitpidi ette jääb, varbale astub, haiget teeb.
Võtta nüüd selline laiemas ja globaalsemas plaanis tühiasi, puhuda see suureks “skandaaliks” ning lubada ilmselgelt solvunud ja haavunud ajakirjandusel endaga mängida nagu käpiknukkudega – apua. Eesti Äbariik omas mahlas, ausalt. Vaata, näri huult ja kisenda nutta. Rahvas laseb ennast tantsitada ja nagu mingisuguses hulluses haaravad patused kämblad kivide ja kaigaste järele…!
Järgmine kord, kui te kuskilt loete, et roolijoodik sõitis surnuks kaks alaealist last ja teil sees kihvatab, et “Kurat, joogu ennast juba kõik surnuks, mida nad ronivad sinna rooli veel…!” ja te ei mõtlegi ainult lilleliselt ja liblikaliselt sellele, et roolijoodikul on hirmus, häbi, ahastus ja meeletu valu & kuskil perekond, siis tormake ka netti pikki kommentaare vorpima selle kohta kui vastikud te olete ja mismoodi te enam kunagi iseendale peeglis otsa ei vaata jne. Ah et ei tormagi? Aga miks? Teisi olete küll varmad risti lööma!
Naljakas, et ühes blogipostituses, mida ma linkida ei taha, sest sopaloopimisse ma ei kavatse laskuda ja blogipidaja mulle kohe lausa väga erakorraliselt sümpaatne on ning ma tema seisukohtadest tegelikult arugi saan (aga heaks ei kiida), omistatakse Matverele korraga kahte asja – esiteks otsene süüdistus, et ta on täpselt samasugune lihtne ja tavaline inimene (just a slob like one of us… *ümiseb*), kuid kujutab endale ette teab mida ning seejärel tuleb naljakal kombel aga karm etteheide, et tema kui kultuurieliit, näitleja jne ei suuda käituda teisiti kui tavainimene. Misasi ta siis täpselt on, tavaline inimene nagu me kõik või mingisugune ülim jumalus, kes ei tohi kunagi eksida? Make up your mind!
Matvere on mulle neutraalne inimene edasi (seda peamiselt põhjusel, et ma ei tunne teda ja telekaekraanil ja lavalaudadel on ta sümpaatse mulje jätnud), ma ei lase ennast sellisel ajakirjanduse poolt takkaõhutatud nõiajahil kõigutada, seda enam, et ma isegi soovin nädalas vähemalt ühele-kahele inimgrupile, kes mu heaolu kuidagi häirivad, kõige koledamaid asju. Näiteks ükspäev ma soovisin uniselt ja vihaselt, et see idioot, kes kell 04:00 öösel koridoris PÕMMADI-PÕMMADI-PÕMMADI joosta tavatseb ja mu und regulaarselt ära rikub sellega, lõpuks ometi kukuks ja enam mitte kunagi ei jookseks mitte kuskile. Sain omad negatiivsed tunded selle siira vihasööstuga välja elatud, keerasin teise külje ja jäin magama. Kas ma peaksin nüüd metsa eremiidiks minema ja elu lõpuni pattu kahetsema?
Matvere, õnnetuseks, pani kirja, et ta on kalkun ja ülejäänud kalkunid klouksuvad, et nemad on ikka luiged, mitte kalkunid, luiged…
Ja krt, mind ajabki see vihale, et ma ei tea mitte ühtegi sellist ninnu-nännu tupsupupsukest, kellel mitte kunagi halba sõna suust ei tule ja kes kunagi ei vannu ja kunagi, mitte kunagi mitte kellelegi halbu asju ei soovi kas või äkilises vihahoos. Aga kommentaariumites tundub, et eestlased on üks ütlemata hea, tore, mõistev, lilleline, pehme, roosa, karvane ja misiganes rahvas, kes vandesõna peale punastab ja halva soovi peale ennast kahvatuks ehmatab.
Millest küll sihuke näitemäng, kas teile vaatab peeglist tõesti nii palju parem ja toredam inimene vastu, et te võtate õiguse mingeid kive loopida ja räusata teemal, et “No mina nüüd enam küll kunagi Matverega asju vaatama ei lähe!”
Ausalt, ma ei usu.
Ja sellepärast ongi seda kõike nii inetu vaadata. Ma ei ütle, et ma kiidan Matvere teole takka, ma rõhutan sajandat korda üle (sest lugemispuudega inimesi leidub liiga palju), et tegu oli inetu ja solvava juhtumiga. See kuradi Matvere ei puutu tegelikult praegu üleüldse asjasse, mu jutu mõte on hoopis mujal, saate aru? Jutu mõte on selles, et asi, mida minu nähtu ja kogetu põhjal kõik inimesed vahepeal teevad (arutu lämisemine ja sõim; olen isegi ülikristlikest või üliroosadest perenaiseblogidest päris jõhkraid asju lugenud just vihapursete tagajärjel), võetakse üldrahvalikult vastu nagu mingi ennekuulmatu imeasi.
Ise on, kurat, kõik kollektiivselt staažikad ja ärapruugitud litsid, aga noore sepapoisiga lakka roninud neiu puuakse hooruse pärast kuusetukas üles.
Ilus, ilus, ILUS on maa, mida ar-mas-tan!
*mürk & sapp*
N.
EDIT 5 minutit hiljem peale lugeda andmist:
Lugemishälvikute tungival nõudmisel lühikokkuvõte:
a) Tegu ise oli väga nõme, solvav ja kuigi ilmselt mitte nii halvasti mõeldud, kui ta välja kukkus, siis ikkagi väga mõtlematu ja inetu.
a.1) Ma tunnistan, et me kõik teeme sageli mõtlematuid ja inetuid asju.
b) Mul on Matverest ja konkreetsest keissist üsna pohhui, mind vihastab see, et inimesed ronivad ajalehesabadesse ohkima ja silmi pööritama. Justkui ise oldaks pilve pealt kukkunud inglid.
b.1) Me ei ole.
c) Nõme tegu ei välista, et sellele teole üldsus kuidagi vähem nõmedalt reageerib.
c.1) Te ajate mul pea valutama ja tekitate tahtmist üksikule saarele emigreeruda ja seal tigetseda üksinda.
