.seksikate meeste meem Laupäev, nov 7 2009

edward norton

tobey maguire

gaspard ulliel

One Response »

 

.another small change Laupäev, nov 7 2009

Lumi sadas, magnooliaviiruk vaheldus vaniljeviirukiga, ma jõin oma teist teeliitrit, ma olin teki all keras, järjekordselt olid mu kõlarites ammusurnud inimeste lummavad hääled (ehk siis lihtsalt väga vana muusika), ma vaatasin end peeglist, tõstsin oma juukseid siiapoole, tännapoole, muigutasin huuli ja pugesin teki alla tagasi ning köhisin, köhisin, köhisin ning jõudsin mingisugusele otsusele. Väljas sadas seda paljude poolt jumaldatud lund ja ma tundsin, et ma olen lõksus, ma pean välja saama, ma siis läksingi välja ning ei hoolinud sellest, et tervis on veel nii nadi. Seinad tapsid. Lumi oli pehme, seda sadas muudkui juurde ja juurde ja juurde ja ma kihistasin naerda.

Nimgil juhtis mu stiilselt sinna, kuhu ma minna tahtsin ning viisteist minutit hiljem astusin ma välja, pea adrenaliinist ning ilusatest riietest ringi käimas ja torkisin oma alahuult õrnalt keelega. Ma lasin endale labreti teha, see on järjekordne killuke sellest, mis ma tahan olla kas või  füüsiliselt. Füüsilisuses ei ole mitte midagi pinnapealset. Ilu ei ole patt, kenad riided ei ole

Ha, keha võtab kõik muutused vaevusteta omaks. Kaalulangetusest tekkinud pidev külmatunne on asendunud täiesti inimliku olemisega, tätoveeringuga ei juhtunud midagi paha ja mu alahuul peaks kõigi sõnutsi olema punetav ja paistes, aga see näeb välja nagu oleks ma seda aastaid kandnud, isegi valu ei ole praktiliselt üldse mitte. Puhastan haava muidugi meresoolaga ja alkoholi ei kõõni, väikese õlu lubasin endale täna.

Las mul olla rõõm pisikestest asjadest. Parem rõõm pisikeste asjade tõttu kui mure suurte. Ausalt.

N.

3 Responses »

 

.kinnisvarahuumorit Reede, nov 6 2009

“Kinnisvara sõnastik:
Kaasaegne elurajoon – haljastust pole ollagi, naaberkruntidel käib alles vundamendiehitus
Logistiliselt heas kohas – raudtee või mõni suurem autotee on kohe kõrval
Kaasaegne planeering – kõik on avatud, panipaikasid pole, maja kajab nagu kirik
Huvitav planeering – mingi tõsine käkk on kokku keeratud
Eksklusiivne sisekujundus – maast laeni täis odavat kitši
Tolmuvaba tee – vihmase ilmaga ei tolma (natuke mudane ainult)
Looduslähedane asukoht – vähemalt muru on krundil olemas
Ehitusjärgus elamu – viimased kaks aastat pole keegi midagi ehitanud
Kõrgelt hinnatud piirkond – kes hindas, ei tea
Vaikne koht tupiktänava lõpus – talvel roogid lund nagu segane
Valgusküllane maja – suured aknad, ela nagu akvaariumis ja küta ennast lolliks
10 min autosõidu kaugus kesklinnast – kui sõita laupäeva hommikul kell 4
Hea hind! – müüja jaoks siis loomulikult
Uus hind! – eelmine hinnasoov oli veel utoopilisem
Viimane võimalus selle hinnaga osta – homme on juba odavam
Miljööväärtuslik piirkond – lääneriikidest pärit turistid imestavad ekskursioonibussi aknast vaadates, kuidas meil veel sellised linnaosad säilinud on
Ühtse arhitektuuriga piirkond – naabril on sama kole maja
Asub eraldatud looduskaunis paigas – talvel on abiks püsiva neliveo ja kõrgema kliirensiga sõiduvahend
Asub veekogu vahetus läheduses – tasub uurida, millised kindlustusfirmad üleujutuste vastu kaitset pakuvad
Kommunikatsioonid rajatakse järgmisel aastal – kui arendaja vahepeal pankrotti ei lähe
Kauplus ja bussipeatus lähedal – poes on müügil ainult hädavajalikke toiduaineid, buss käib korra päevas
Turvaline asukoht – korter asub kõrgel ja autoga pääseb otse lukustatud sisehoovi
Valgusküllane elamine – kogu korteri peal on üksainus, tänava poole suunatud suur aken
Omapärane valguslahendus – magamistuba on ilma aknata
Suur rõdu – mida keegi ei kasuta, kuna korter asub liiklusmagistraali ääres”

Ma ei tea, ma olen ilmselt kehva huumorimeelega inimene (sest seda postitust halvustati), aga ma sain küll päris korralikult naerda. Pärit Delfi Naisteka halva kogemuse rubriigist.

2 Responses »

 

.06 november Reede, nov 6 2009

Mul on hea meel, et ma olen viimase paari aastaga targemaks inimeseks saanud. Mõni ehk vaidleks vastu – ei, sa oled täpselt sama rumal edasi, aga ma jätan endale selle õiguse mõelda või loota, et ma olen targemaks inimeseks saanud. Ma olen kohe kindlasti omandanud sellise hulga sellist elukogemust mida mul 2 või isegi 1 aastat tagasi veel ei olnud. Ma saan nüüd retrospektiivis aru, et ma olin väga nõme inimene ja üritan sellest arusaamisest enda jaoks maksimumi võtta, analüüsida ja õppida ning kindlasti jätan ma endale nüüd teadmise, et kindlasti arvan ma 2-3 aasta pärast oma praeguse mina kohta, et no küll oli vastik, rumal, labane ja harimatu inimene.

Üks põhilisi õppetunde, mida ma saanud olen, on ehk tolerantsuse-teemaline. See ei tähenda muidugi, et ma olen radikaalselt ebatolerantne edasi mõne asja osas, näiteks suuresti ebatolerantsuse enda. Lihtne näide on see, et ma ei seisa piketeerides kirikute ees, arvaku ma siis abrahamistlikest käsu-keeluusundeist mida tahes. See on puhtalt minu isiklik ja ebapädev ning kaunikesti eelarvamustest painutatud arvamus, et täpselt sama tulemuse, mida kristlased taotlevad, saaks hoopis teisiti (kas või budismiga, mida ma ei pea ei lihaks ega kalaks): leebemalt, tolerantsemalt, inimsõbralikumalt ja vähemahistavalt, vähemhukkamõistvalt, vähemsolvavamalt. Kuid ma näen, et kristlased on oma raamides õnnelikud, see pakub neile turvatunnet, neil on seda tohutult reglementeeritud ja kitsapiirilist  (need ei ole halvustavad sõnad, vaid hindavad) superego vaja (umbes nagu lapsed vajavad oma vanemaid) ning ma aktsepteerin seda. Peaasi, et nad ise õnnelikud on. See on kõige olulisem. Kui ma vaatan seda siirast rõõmu, mis jõulukontsertide ja -jumalateenistuste ajal inimeste nägudel näen teleka vahendusel kirikus, siis ma ei ussita, et “kirikukoerad!” (ja pole seda kunagi teinud), vaid olen samuti rõõmus ja pühademeeleolus. Näe, inimesed tulevad rahus kokku, laulavad, usuvad paremasse tulevikku, tahavad head – järelikult pole kõik hukas inimkonna jaoks.

Aga mündil on muidugi kaks poolt ja kui mina tahan oma tüdrukut “altari ette viia” (kuigi ma ei abielluks kiriklikult kunagi, ma olen siiralt ateistlik inimene ning käsitleks seda võõra usundi solvamisena, kui ma kirikusse roniks sel põhjusel, ma sel põhjusel tunnen end ka turistina ilusaid katedraale külastades alati ebamugavalt – no mida ma ronin siia…) ja kogu maailmale kuulutada, et nii, ma olen õnnelik, olge õnnelikud koos minuga!, siis hakkab tulema krõmm-pahh-pahh, krõmm-pahh-pahh! Patt, hoorus, hälve, ebanormaalsus, loomalikkus, saatan, kuri, halb, paha, ei, te ei tohi ju ometi…

Miks ei tohi inimesed rahulikult armastada ja õnnelikud olla, ma ei tea. Ma ei saa sellest lõpuni aru. See ei ole minu jaoks mitte mingisugune argument, et lesbiperes (ma ei ole lesbi, ma tõin lihtsalt näite, ma ennast käsitlen lihtsalt liberaalina, kes vaatab inimest, mitte suguelundeid esmajärjekorras… Pratchetliku päkapikuna, kus kõigepealt toimub kuramaaž ja siis piilutakse habeme alla, et mis soost see teine siis täpselt ongi… :) kasvavad (tüdruk)lapsed kindlasti ise ka lesbid on. Ma kasvasin heteroperes ning vanaema pööritab pisut silmi, kui ma näiteks Kassist räägin (kuigi jagab mu põhimõtet, et peaasi, et mul-meil endal hea olla on), aga see ei ole takistanud mind mõtlemast omi mõtteid ning käimast oma rada. Veelgi enam, ma leian, et see on ju igati tervitatav, kui homoperedes kasvavad lapsed on seda lähedalt näinud ning nende jaoks pole homoseksuaalsus mingi “salapärane koll metsas”, mida puhtteadmatusest karta. Kedagi vägisi homoks ei tee, ausalt. Samuti nagu ei tee kedagi vägisi heteroks.

See ei tähenda nüüd, et ma keelaks inimestel arvamast midagi, ei. Küll aga ma taunin seda, kui arvamistest minnakse edasi. Minnakse edasi keelamise, käskimise, solvamiseni.

Samuti olen ma väga lähedalt näinud alkoholismi (liiga lähedalt) ja tunnistan, et ma ei elaks mitte kunagi koos inimesega, kes liiga lähedalt armastab pudelit vaadata, aga ma ei tõmba võrdusmärki vahepeal kõrtsis käimise või sõprade ringis pidutsemise ja alkoholismi vahel, kus aastaid ja aastaid juuakse joomise enda pärast. Tervise aspekt on muidugi suitsetamise ja alkoholi tarvitamise puhul olemas, aga kas see pole siis olemas praktiliselt kõigi tegevuste juures, mida me teeme? Ma kannan prille ja olen usinalt silmaarstide teenust kasutanud ning vähemalt osaliselt  kui mitte täielikult (mul oli lapsepõlves juhtum, kus kallid kaasõpilased mulle männioksa silma kinni lõid, see mõjutas mu paremat silma) on selles süüdi see, et ma lapsena sõna otseses mõttes lugesin hommikust õhtuni, lugesin kuniks silmad olid nii väsinud ja kuivad, et ma puhtfüüsiliselt enam ei jaksanud ning ma loen praegugi niimoodi. Kas mulle tuleks nüüd keelata silmaarsti või vähemalt see kõrgemalt maksustada? See, et lugemine on hea ja suitsetamine on paha, on halli haige lehma hall haige unenägu, need on täiesti neutraalsed tegevused mõlemad, omade heade ja halbade külgedega. Meie, inimesed, anname neile mingi tähenduse ja väärtuse.

Ühtegi täiesti “head” tegevust ma ei oskagi nüüd niimoodi käigu pealt välja mõelda, isegi klassikalise muusika kontserti võib käsitleda kui pursuide kasutut ja ressursseraiskavat meelelahutust, mulle mõjub klassikaline muusika veel kaunikesti depressiivselt, sest need kaunid helid tekitavad minus õrnu tundeid, mis ei ole kuidagi vastavuses argielu hallusega ning igasugune ilu teeb seda tegelikult – peale kauni filmi vaatamist, hea muusika kuulamist või sügava raamatu lugemist tajun ma argielu sellevõrra valusamalt. Kas tuleks mind seetõttu ilust eemal hoida, et ma suudaksin “normaalsema” ilmakodanikuna paremini funktsioneerida?

Või samuti haridus – ma õpin riigi rahade eest eriala, millel maailmale erilist kasu pole ja mis minu nn. püha kohuse, lastesaamise järjest kaugemasse tulevikku lükkab, sest ma tahan kõike õpitut veel rakendada, maailma näha, olla õnnelik Pariisis, Tokyos, šoti mägismaal, kus iganes. See aga teeb minust teatud inimeste silmis vääritu hoora, kes oma kohust ei täida… Kõik need sõnakõlksud, et “Mees võib olla, laps peab olema!” ja muu säärane.

Isegi kui ma lastetuna hauda läheks, siis see ei defineeri mind ju ometi inimesena. Meil kõigil on oma rada, kes tahab saada viis last ja elada suhtelises majanduslikus kitsikuses, kuid õnnelikuna, kes ei taha üldse lapsi ja elab elu omal viisil, kuid õnnelikuna…

Peaasi, et inimene oleks õnnelik, eks? Ja mis see teiste asi on, kuidas…

Vat sellised mõtted on mul tekkinud viimase ca nädala aja jooksul blogisid lugedes. See mentaliteet, et “Meie tuleme ja ütleme nüüd sulle, kuidas sa meie meelest elama peaksid, sest meie teame paremini kui sina!” ei meeldi mulle teps mitte. Ma olen seda ise ka harrastanud, aga mind vabandas pisut ehk välja see, et ma olin noor ja loll ja polnud maailma näinud. Miks sarnast mentaliteeti viljelevad täiskasvanud inimesed, ma ei tea. Võib-olla nemad ei ole ka elu näinud, aga see on kurb. Mina oskan vähemalt kahetseda ja vabandust paluda.

Väljas sajab lund, valget laia lund… Nii ilus. Ma võin sügist armastada, aga talv on maagiline. Külm, jäine. Peidab näiliselt kõik selle koleda ära, mis maailmas on. Huvitav, kas lumi pakib ja saab ehk memme ehitada.

N.

29 Responses »

 

.*_* Reede, nov 6 2009

Taevast sajab laia jõululund… Te peaksite nägema seda vaadet mida mina praegu näen – kõik, kõik on paksu valge vaiba all…!

Leave a Response »

 

.öö Reede, nov 6 2009

Köha, uimasus, eile kimbutas mind peavalu. Lisaks sellele tundub suulaega midagi naljakat toimuvat, väikeste laikude kaupa on nii valus ja paistes, et ei saa keelega puudutadagi. Veider mädanev suulagi… Arstiaeg on teisipäeval, ma jõuan selleks ajaks ilmselt terveks saada, aga arst võib mandleid vaadata, et kas need ehk mädanevad vms (ma ise ei oska vaadata sellist asja), et miks mul viimasel ajal need kõriprobleemid nii suureks muutunud on. Ja lasen teha ka vereproovi, mul on mingi paaniline hirm tekkinud, et ma suutsin endale oma õgimisperioodil ikkagi suhkruhaiguse külge õgida. Mingid veidrad vedelikupuudused kimbutavad mind, nii meeletu janu on vahepeal, et ma joon poole tunniga liitri vett ja suu kuivamine ei vähene, joon veel ja veel, lõpuks siis saabub küllastumus. Lisaks veidrad väsimused-pearinglused, mis tabavad väga kiiresti ja mis mööduvad, kui ma kiireid süsivesikuid-suhkruid tarbin.

Enne ei sõnu ära, kui olen proovid ära teinud, siis saab edasi vaadata.

Peidan ennast praegu teki alla, reaalne maailm tundub nii vaenulik ja halb, ma ei taha sellest mitte midagi teada. Mingi hirm on sees, et kuskil minu selja taga tõmbub mingisugune ring koomale, et mulle tahetakse halba või et mu maailma tahetakse kildudeks rebida, minule ja mu kallitele kuidagi halba… Paranoia, võib-olla. Lihtsalt liiga palju sündmuseid on viimasel ajal üksteise otsa kuhjunud, et seda kokkusattumuseks pidada. Liiga palju informatsiooni on kuidagi väärastunult ja mindkahjustavalt levima hakanud, et seda pidada puhtaks kokkusattumuseks või series of unfortunate events’ideks.

Panen silmad kinni ja teesklen, et midagi ei ole olemas, et olen ainult mina ja see dimensioon, mida ma asustan ja kuhu ma nii väheseid lasen ning… Kooliga on ka pisut nirusti, ma ei jaksa lihtsalt eriti liigutada ennast, magan 12 tundi päevas ja tervendan, täna olen ma voodist lahkunud ainult kempsu, isegi toit toodi voodisse ja kuum kakao…

Kuskil silmapiiril helendab helesinine unistus jõuludest Pariisis, Nele lähenes mulle täna väga erutava ja üllatava ettepanekuga – tema sõbranna sõidab jõuludeks koju Pariisist, korter jääb tühjaks ja üls väike kass vajab toitmist, miks mitte sinna minna. Mind kutsuti otsapidi kaasa. Silme ees sähvivad romantilised kujutluspildid sellest, mismoodi ma jalutan mööda ilusaid tänavaid, joon Montmartre ‘l kohvi, kuskilt kostub romantilisi vanaaegseid prantsuskeelseid jõululaule ning ma olen oma suurde roosasse salli mähkunud ning püüan lumehelbeid ninaotsale. Ainsaks valukohaks on transport, mõtleme vähemalt sinnaminekul hääletamisele, koha peal pole palju vaja, ega see leib-piim Pariisis oluliselt kallim pole kui Tallinnas. Tagasi ma ei tea. Kuskil kripeldab mul, et laenaks jälle raha juurde pisut (ma olen nii rumal mõnes asjas…) ja sõidaks vähemalt tagasi lennukiga, et kui mineku rõõm ja elevus on üks asi, siis tagasitulek koju ei tohiks venida. Sõidaks otse Tallinnasse ning tormaks siis erutunult oma seiklustest rääkima.

Kaks nädalat Pariisis… Aga ei ole kindel kas ma saan niimoodi ära sõita, kui võib-olla peaks hoopiski eksamiteks õppima, see kõik on lihtsalt üks suur helesinine unistus praegu. Hääletaks jõuludeks Pariisi, miks mitte…?

Kool valmistab hirmu, lugesin meie kommuunist Orkutis, et aasia ajaloo eksamil põrub umbes kaks kolmandikku tudengitest esimesel korral ja see saabki paljudele komistuskiviks. Minu näol on tegemist inimesega, kes isegi paljajalu mööda siledaks lihvitud marmorit kõndides suudab leida midagi, mille otsa komistada ning ninuli lennata. Ma kardan. Mul on täiesti kohutav detailimälu, mulle jäävad hästi meelde üldised arengud, ideoloogiad ja rahvaste ränded, aga kui ma peaksin näiteks midagi täpsemalt kirjutama nimeliselt mõne härrasmehe kohta, siis mul on vesi ahjus.

Töötan vaikselt esimest kanji-booki läbi, kui ma pisut veel pingutan, siis ma võin end, irw, 30 kanji uhkeks teadjaks pidada. 30 kanjit umbes kahest tuhandest on siiski midagi, esimene samm pikal teel. Ma hakkan alles hoomama kui raske see süsteem on, neid kanjisid topitakse vahepeal täiesti mõistusevastaselt kokku ning ma ei ole siiamaani aru saanud jaapanikeelse ja hiinakeelse häälduse kasutamisest, sest vahepeal kasutatakse neid küll kõikide mulle teadaolevate reeglite vastaselt. Ma ei jaksa, on mul vahepeal tunne. Jaapanlased ise saavad asja alles keskkooli lõpuks enamvähem selgeks, ehk siis õpivad 18-19 aastat seda, mida meie peame õppima 3 aastaga selgeks. Tahaks jalgadega põtkida natuke ja öelda, et blabla bla, blablablaaa ning bla-bla. Bla. Nii, rohkem ei vingu.

Otsisin rekreatsiooni mõttes, et kuidas jaapani keeles kanjiga väljendata mõistet “peenis” (no esmased asjad kõigepealt, eks, keel tuleb ometi põhjalikult selgeks saada ju) ja sattusin sellisele lausele: “A colloquial term used commonly in Chinese is “little brother”.”

And then I loled. ^_^

Suus on tunne, et suulagi plahvatab kohe ning need värdjalikud tulnukbeebid, mis üleeile mu silmamunades hulpisid, on ennast närinud täpselt mu suulakke ja valmistuvad nüüd kooruma ja see on nii valus. Mulle ei meeldi pealesunnitud valu…

Ja und ei tule ka.

Bla.

N.

4 Responses »

 

.04 november Kolmapäev, nov 4 2009

Tulin koolist koju ja suutsin vaid magamisest & suremisest mõelda, sest sõna otseses mõttes silm ei seletanud enam, jalg ei kandnud, käed valutasid, õlad, selg, kõri, kõrv, kõik, kõik. Kõik katki, kõik kaput. Kas te vutimunade suuruseid mandleid olete näinud kunagi? Soovite?

Mul on tunne, et mu silmadesse on tulnukad munad munenud, sest ma tunneks justkui liigutamist ja survet, kui silmad läbi valgustada, siis näeks kindlasti väikeseid värdjalikke beebisid seal õnnelikult hulpimas iirise taga…

Istusin siiski kella seitsmeni üleval, siis ei pidanud enam vastu, panin jälle ühe 1920-1930 aastatest pärit playlisti käima arvutist, kerisin ennast õnnetult kahe suure padja ja teki alla ning magama jäämine toimus meeldivalt etapilisena. Esiteks hakkas mul pea ringi käima, siis tekkisid “purjus mõtted”, st. oled veel ärkvel ja reageerid, aga mõtted liiguvad naljakalt, siis hakkasin und nägema. Nägin unes jazzi ja sõda, väga romantiline.

Kell 22:40 üles ärgates kütsin esimese asjana kööki tee järele. See on lihtsalt hämmastav kui aeglaselt võib üks veekeedukann oma tööd teha kui sul seda vaja on. See peab olema mingi paranormaalne nähtus. Kui ma panni pliidil sooja panen, et sinna omletti või mune lüüa, siis selleks ajaks, kui ma munad kapist võetud saan, kuskilt noa leian ja omleti valmis segan (~1-2 minutit tegelikult) on pann erepunane ja noaga surkides jäävad jäljed sisse. Oma toitu pannile pannes pritsib mulle kuuma rasva, õli ja mingeid segaseid maaväliseid olluseid näkku, toit kõrbeb alt hetkega ära ja jääb pealt tooreks. Aga kui mul on näiteks omlett või pannkoogitainas valmis ja ma siis panni pliidile panen, siis see muutub tunni ajaga maksimaalselt leigeks ainult, ma võin kõrval ainult õnnetult vahtida ja omaette laulda ning tantsida, et: “I’m a little teapot, short and stout, here is my handle and here is my spout…”, et aeg kiiremini mööduks.

Üldiselt olen ma hapukapsas edasi, homme ilmselt kooli ei lähe, sest sellel ei ole mitte mingisugust kuradi mõtet mu praeguses olekus, suren ära tee peal ja kodutud praevad mu õhtusöögiks. Saan tervemaks ja siis kukun häkkima. Saan hakkama küll. Neljapäeval muidugi peab jälle kooli minema, sest mul on veel lootus saada ühele seminarile, registreerimine on aga koha peal.

Täna ma siiski käisin koolis ja algas uus õppeaine, “Maailmakirjandus II”, mis kujutab endast sellist… Üsna lühikest ja pealiskaudset ülevaadet aasia- ja araabiamaade kirjandusest. Kirjutasin, konspekteerisin, poole loengu pealt tahtsin magama jääda, sest no kaua võib inimestele Gilgamešist rääkida… Kuigi see noormees rääkis tegelikult väga läbimõeldult, põhjalikult ja samas huvitavalt. Kõigepealt räägitakse Gilgamešist a la algkoolis, siis põhikoolis, siis keskkoolis ja siis ülikoolis, kusjuures ma ei saanud mitte sittagi rohkem teada sellest täna. See on pisut ärritav. Võiks ju õppida põhjalikumalt, analüüsida sümboolikat ja seoseid hilisemate tekstidega (no näiteks Piibel on ju oma olemuselt copy-paste sumeri, akkadi, egiptuse jne kultuuripärandist), rääkida rohkem näiteks kirjanike-luuletajate elust, staatusest, saatusest, minna väheke süviti…

Aga ei, ei, teistele ainetele väga hea toetav aine lisaks. Ei, õppida, õppida, õppida. Muud mul pole teha. Muud ma ei tohi teha, ma lihtsalt… Ei oska muud teha ja ei taha ka. Ausalt, ma tahan ainult õppida, lugeda ja ise võib-olla kirjutada, näiteks seda blogi siin.

Olin ka muidu kasulik täna, tekst tuli keeletoimetusest tagasi ja see oli täpselt see hetk, et avad lootusrikkalt faili ja sulle karjub punane värv otse näkku ning järgmised 3-4 tundi sa rähkled heitunult komade ja muu säärasega. Vähemalt on nüüd keeletoimetus tehtud, kaas kujundatud ja peale pikki ja veriseid vaidluseid paika pandud, tekst läheb edasi küljendusse, siis tegeleb sellega Daki veidi, siis läheb edasi trükki ja edasi ma ei taha mõelda, mis saab. Ma ostan kõik koopiad ära SMS laenude eest ja sooritan nende otsas võinoaga seppuku, nii et veri langeb valgetele kaantele, lehed hakkavad lokkima ja…

Ma olen Aasiast läbi imbunud, deliiriumis ja liiga palju maganud.

N.

2 Responses »

 

.03 november Teisipäev, nov 3 2009

Ma olen surnud, aga maha matmata. Kõik kohad, mis saavad põletikus või valusad olla, on põletikus või valusad. Neelata korralikult ei saa, pea on paks otsas, hingamine kriibib ja teeb haiget, kuklas on valud, jalalihased on valusad, ninasõõrmed on valusad, kuskil seljas valutab miski…

Kõige hullem on neelamisega.

Arstile.

Siin ei jää enam muud üle.

One Response »

 

.kassi sünnipäeval tehtud fotosid Esmaspäev, nov 2 2009

.it must have been love, but it's over now. it must have been good, but I lost it somehow. it must have been love, but it's over now. from the moment we touched till the time had run out

.you’re nobody’s sweetheart now, they don’t baby you somehow. fancy hose, silken gown, you’d be out of place in your own hometown

.olen, olen poosehunt

.there was supposed to be a party here... like...? And everything... and... like... a party and stuff...?

.so, you think you got what it takes, kiddo?

.you're stupid and that's sad, so bugger off

Nende kahe viimase pildi lisamise juures ma kõhklesin muidugi oma tunnikese (seda Mahtra viinaga pilti ei julenudki lisada, irw, kuigi seal peal oli ka “I am other people!”-kook), sest ma tõesti ei oska-taha kuidagi moraalijüngritega hakkama saada praegu, aga ma lihtsalt ei suutnud vastu panna, pealegi polegi ammu ükski RT™ siin lämisemas ja Valguse Teed näitamas käinud.

Varjuneiu ja teiste orkutipervarite meeleheaks läheb kogu ülejäänud kama Orkutisse nagu alati, seda ikka on.

Have a very nice Monday evening,

Nirti

11 Responses »

 

.unenäo-pall Pühapäev, nov 1 2009

Kroku täägis mind ilmselt siis õudusunenägude teemal… Mul ei ole korduvaid õudusunenägusid, vähemalt pole ma neid ammu näinud. Nooremana oli 2 põhilist korduvat:

1) Sama, mis Krokul enamvähem: ma olen rannas ning näen eemalt, et tsunami on tulemas. Selline klassikaline kõrge veemüür, sihuke tohutusuur veemassiiv, mis läheneb rannale. Ja siis ma kas jooksen eemale  või aheldan ennast kuskile külge, näiteks suure puutüve. Võtan mingid nöörid ja seon end puu külge nii, et minu ja tsunami vahele jääbki seesama puu. Ja siis ma panen silmad kinni, ümberringi on kaos, surm, häving ja kiljumine, mina klammerdun, ahmin õhku, kui saan… Klammerdun käte ja jalgadega puu külge, nöör hoiab mind kinni. Mina jään ellu, aga ümberringi on kaos. Tõusen püsti, vaatan rahulikku merd ja kõnnin ära.

2) Ma ronin mööda kipakat treppi järjest kõrgemale, ma ei näe korralikult, kuidagi väärakalt näen. Justkui mul oleks mingi kae silmade ees, nii et ma näen ainult kuidagi silmade servaga. Ma pean ronima kuskile ohutusse kohta, aga trepid on metallist ja kipakad, meeletu tühjus haigutab mu all, kõik õõtsub ja nagiseb. Ma ei kuku aga kunagi, ma ainult tajun meeletut abitust ja soovi, et ma ei peaks enam ronima ja et mind ei ähvardaks see oht kukkuda kuskile sügavikku.

Põhilised motiivid on veel see, et ma olen kuskil kapis või voodi all peidus, hingata ei julge, keegi Paha otsib mind. Või siis see, et ma näen ufosid, harvem ehtsaid tulnukaid. Aga see motiiv on vist ka tõesti korduv, et ma olen kuskil ja näen taevas ufot ning ma ei ole üksi, enamasti kuskil linnatänavatel või nii ning õõvastavad metalsed kerad ja koonused sähvivad üle taeva. Ohutunnetus ei olegi nii suur, pigem mõte – “Nüüd on nad lõpuks ometi siin, mis edasi saab?” Seda olen ma viimastel aastatel näinud 3-4 korda. Väga reaalne ja selge unenägu, justkui nägemus. Aga seda pole ma ka ammu näinud, aastake ehk kindlasti.

Kassi õudukad huvitaksid mind, Reeda omad ka. Mõlemad linkimatud.

2 Responses »