.03 veebruar Kolmapäev, veebr 3 2010

Märkasin eile sihitult linnas ringi lonkides, et ma olin valesti mäletanud – mitte “Slave sale”, vaid “Sale slave”, see meigib ka rohkem senssi… Fakti see ei muuda, et selle peletisliku roosa sea ja hoorameigiga reklaam on lihtsalt jõle.

Koolis tuleb sel poolaastal palju ettekandeid ja esseid teha, muist inglise keeles. Olen pisut mures, sest ma ausaltöeldes kardan võõraste inimeste ees esinemist pisut. Eriti võõras keeles. Ma olen üldse väga kehv avalik esineja, mul jookseb mõttelõng sipsti! sõlme kui ma endale aru annan, et iga mu sõna kuulab või vähemalt peaks kuulama keegi arvustav inimene.

Õnneks oli mul 2 viimast keskkooliaastat inglise keel õpetaja, kes sundis pidevalt avalikult esinema, nii et mingisugune kogemus mul selles osas on. Järgin oma vana nippi – esine võimaluse korral kolmandana, kui inimesi on rohkem kui viis. Nii saab “varastada” esimeste esinejate esinemismaneeri, kui nad on head, ületada nad  võimaluse korral ja eriti siis kui nad on halvad (ja jätta endast seega parem mulje) ning kui sa midagi tuksi keerad, siis pühib mälestuse sinu ebaõnnestumisest ära see, et inimestele jäävad pigem meelde viimased esinejad ning alati on lootus, et viimased esinejad keeravad ka midagi tuksi.

India antropoloogias kavatsen ma rääkida millestki rõvedast (India annab selleks ohtralt ainest, irw) ja inglise keeles… No ilmselt ka millestki siis.

Ma olen vist blogis ka rääkinud mismoodi mul vahepeal tekib mingist toidust või toiduainest sõltuvus, nüüd on mul siis sidruni-periood. Ma ei ole juba mitu päeva suutnud poes sidrunitest mööda minna. Nii kollased, ahvatlevad, mahlased… Koorin ära ja söön nagu apelsini. Nii hea. Lippan täna ka peale inglise keelt Comarketisse ja ostan endale paar sidrunit, hea Aatriumis näksida ja aega parajaks teha uue loenguni. Mul jääb selline vastik kahetunnine auk inglise keele ja kirjandusteaduse vahele. Sinna ei saa midagi vahele ka toppida.

Nii, kohv tungib vaikselt mu vereringesse… Ärkasin täna kell pool seitse, olen enda üle väga uhke. Suutsin isegi kuskil ühe paiku uinuda.

Mis teha, kui loengud kell 8 algavad ja sa Tallinnas elad.

Tuleb kohaneda.

N.

3 Responses »

 

.öö Esmaspäev, veebr 1 2010

Polegi midagi muud öelda, kui et eile käisin CC Plazas “Nationit” vaatamas ja annan tõotuse, et kui ma kunagi endale papagoi peaksin saama, siis panen ta nimeks Milton. Etendus ise oli üsna keskpärane, aga Milton…

“Is a frog’s ass watertight?”

Arvuti osas hõiskasin enne õhtut, ta saab mul ikka pikema paranduse. Telc tegi taksot ja viskas mind sinna ära, kena garantiipoiss krabas arvuti enda kätte, käivitas, tegi huvitunud “Ahhaa!” ja viis arvuti kuskile hoone sisemusse. Asendusarvutit ei saanud, aga ilmselt maksma ka ei pea.

Arvuti ja interneti osas kasutan jätkuvalt oma väheste allesjäänud sõprade kummina venivat heatahtlikkust ära, muuhulgas ma ka toitun, meelemürgitan ja lõbutsen nende kulul vahelduva eduga, sest mul on hetkeline majanduslik kriis järjekordselt, aga seekord ma tean, et kui ma nüüd natuke kokkuhoidlikult elan, siis olen jälle likviidne ja ei muretse suuremat sel teemal.

Texts from last night:
(716): i dont have any money that hasnt already been designated for cigarettes and birth control

Tabav.

N.

4 Responses »

 

Kaitstud: .öö Pühapäev, jaan 31 2010

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kommentaaride vaatamiseks sisesta enda parool

 

.öö Reede, jaan 29 2010

.emo

Ei saanud täna arvutit parandusse anda, sest garantiiosakonna tüübid olid otsustanud, et no mis sellest, et ametlik sulgemisaeg on kell 19.00, võib kell 18.00 ka minema tõmmata. Või veel varem, lihtsalt see oli see kellaaeg mil ma nende ukse taha jõudsin.

Aga muidu üks kena ja sõbralik noormees vaatas mu arvuti põgusalt üle. Käivitas, vaatas mismoodi ekraanile ilmuvad ainult lillad ja sinised ja valged triibud ja ütles huvitunult: “Ahhaa!”. Kangestusin seepeale hirmust, sest viimane kord kui mõni ametimees minuga seonduvates küsimustes huvitunult: “Ahhaa!” ütles tiriti mind opilauale.

Ütles, et üsna selge juhtum sellest, mismoodi graafikakaart omadega õhtal on ning et see peaks garantii alla kuuluma küll. Hea seegi, vähemalt mul säilib lootus, et ma ei pea plekkima ennast oimetuks. Tassisin arvuti sama targalt koju tagasi. Telc lubas homme taksot teha ja mind uuesti ära visata, see oli temast väga kena, mulle tõesti ei meeldiks uuesti sama rada sõita; tüütu…

Muud asjad…?

Ah ma ei tea.

Kõige eredamad hetked päevas on need kui ma uue sigareti süütan, Bejeweled Blitzis oma skoori kõrgemaks saan või kui ma avastan, et järjekordne tühi ja mõttetu päev on õhtusse veeretatud ja seega on selle niisama passimise osa lõpp lähemale jõudnud, sest kool algab varsti. Saab jälle… Sinna. Hea ja valge ja ma tunnen, et mul on maailmas koht, igati vinge koht pealekauba.

Ma tahan õppida, ma tõesti tahan. Ma näen selles mingit kitsast ja konarlikku pääseteed iseenda käest. Rumala, kitsa ja väikese iseenda käest. Kui mitte muud, siis ma saan oma aju täis toppida mõtteid, mida mõelda nende mõtete asemel, mida ma tavaliselt mõtlen. No ja see on ju suur samm edasi.

Esimene loeng esmaspäeval on arktika antropoloogia, ootan seda kannatamatult. Üldse on mul pooled ained antropoloogiast võetud; kui mind kevadkülmad ära ei võta, siis võimalik, et rihin magistrit sinnapoole. No lihtsalt on neetult köitev.

Tulevikule ma väga ei mõtlegi, tahan lihtsalt, et ma saaks võimalikult kaua koolis olla ja nautida seda, mismoodi ma väikese svammina läbi imbun kõigest sellest huvitavast ja kütkestavast.

Tunnen jälle segasevõitu vajadust kirjutada kirju iseendale. Kuidagi kainestav ja selgusttoov on mõtteid lahti kirjutada enda jaoks. Psühhiaatrid ja -loogid armastavad ka anda ülesandeid, mis sisaldavad kirjutamist. Kuigi ma hakkan igasugustesse teraapiatesse usku kaotama. Psühhiaater = drug-dealer.

Irw, meenub ühe neiu blogi, mida ma lugenud olen:

“When I voluntarily reported my suicidal thoughts to a company in-house therapist, I thought for sure my “cry for help” would at last be heard. But the kindly brainless nurse just advised me to, “think happier thoughts,” and let me return to work. I was simultaneously appalled and jubilant.”

See iseloomustab üsna hästi minu kogemusi teraapiatega.

Appalled and jubilant.

X says:
klounid nutavad salaja

N.

8 Responses »

 

Kaitstud: .öö Reede, jaan 29 2010

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kommentaaride vaatamiseks sisesta enda parool

 

.öö Neljapäev, jaan 28 2010

Täna õnnestus mul oma arvuti ära tappa.

Ja kõik, mida selleks teha oli vaja, oli minna Delli ametlikule kodulehele, tõmmata sealt minu lapaka ametlik display driver’i uuendus ja lasta see arvutile peale, kusjuures OS on mul litsentsiga ja üleüldse kõik klapib. Arvuti mõtles natuke ja otsustas seepeale, et ah, mis siin ikka jamada ja viskas pildi taskusse. Pilt enam ette ei tulnudki, arvuti küll käivitus ja kenad sinised tulukesed viitasid, et wifi ja Bluetooth ja kõik töötab justkui, aga ekraani asemel tekkis kohe bootimisel valge hämu, mida katsid lillad ja sinised jooned. Ükski asi ei tööta, kuidagi mitte millelegi ligi ei pääse…

Helistasin hüsteerias kõik oma targemad inimesed läbi  ja homme lähen Delli esindusse, ainus mure on mul sellega see, et mul pole ostu-müügileping alles, aga Telc arvas, et sellest pole hullu, ID kaardi ja seerianumbriga peaks asjad aetud saama.

Praegu istun Nimgili juures maapaos, et saada arvutit ja netti ja muuhulgas kas või kaardi pealt uurida, kust ma kuhu minema pean. Esialgse logistika kohaselt pean ma sõitma karuperse ja siis veel natuke edasi.

Mure on natuke, sest mitte mingisuguseid vabu vahendeid mul pole ja kui nad otsustavad, et ametliku driveri peale laskmine oma arvutile on ikka asi, mida üks naine (=mõtlemisvõimetu olend) teha ei tohi, siis ongi asi omadega panges. Ma küll lugesin netist, et Dell Vostro 1310-l ongi draiveritega mingisugune jama, aga… No ja kui nad kõvaketast päästa ei suuda, siis on ka natuke jamasti, sest mul on seal igasuguseid asju.

Eks näis.

Kaalu olen 66 peale suutnud oma seikluste ja rahapuuduse ja trenniga saada, see mulle isegi meeldib. Kaotatud kaalu numbri võib südamerahuga tõsta 25 peale ja BMI langetada 21 peale. Kevadel oli mu BMI 29, mille kohta mulle isegi arst vist märkuse tegi, et võiks ennast kokku võtta… Aga trenn on vajalik, sest ma ei taha  mingisugune skinnyfat olla, see oleks halb variant. Ma tahan lihaseid!

Umbes nagu ma A.-le ütlesin: ma tahan kunagi maratoni joosta. No selle poole teel ma olen väga aeglaselt, mulle oma üllataval kombel tekkinud käelihased ja ma saan tänu sellele juba kätekõverdustega juba enamvähem hakkama.

A. kahtles, et kas maksab väga treenida, et ma saan niigi temast käsikähmluses jagu juba, on’s vaja asja üle võlli keerata. Irvitasin.

Lihased on pisut valusad, aga see on selline mõnus valu, see näitab, et see, mida ma teen, läheb nö. õigesse auku.

Mitte midagi muud ei olegi peale selle, et I’m Jack’s everything bad.

N.

9 Responses »

 

Kaitstud: .hommik Kolmapäev, jaan 27 2010

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kommentaaride vaatamiseks sisesta enda parool

 

Kaitstud: .öö Kolmapäev, jaan 27 2010

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kommentaaride vaatamiseks sisesta enda parool

 

.26 jaanuar Teisipäev, jaan 26 2010

Kuuldused mu varajasest surmast ei ole kahjuks tõesed ning ma ei soovi eelmist nädalat ka pikemalt arutada, kuid ma usun, et suuremat osa sellest, mida ma mäletan, pean ma kunagi kirjeldama oma psühhiaatrile või näiteks oma arvukatele erivärvilistele vallaslastele, kes mind vanglasse vaatama tulevad, silmis hääletu karje: “Miks, ema, miks ometi?!”

/…/

Eile linnas kõndides ma mõtlesin, et igasugused juura-, majandus-, reklaamindus- & misiganesteaduskonnad on tudengeid trimmis täis, aga mitte miski ei liigu nagu paremuse poole ja see, mis olemas on, läheb järjest hullemaks. Ma mõtlen – terve linn on tapetseeritud reklaamidega, kus hoorameigiga modellile on ball-gagiks väike roosa siga suhu topitud, juures kiri, et “Orjamüük!”

Kui palju peab täpselt viina jooma, et sellise asja peale tulla või täpselt kui palju peab palka saama, et selline asi oma modelliportfoliosse lisada vabatahtlikult? “Oi, mr. Lagerfeld, jah, see olen mina, kas te soovite mind ikka oma seelikut reklaamima? Ma võin veel 10 kilo alla võtta! Oi, ei, KMI 15.2 on täiesti normaalne, kellele neid lapsi ikka vaja on, eks? Ha-haa!”

Oeh.

Üritasin ennast registreerida ainetele järgmiseks semestriks ning loomulikult suurem osa loenguid, kus ma tahaks käia, nõuavad eeldusaineid, mida ma läbinud pole ja ülejäänute juures on frustreeriv kirjake, et “Registreerimine osakonnas”, mis võib siis tähendada ükskõik mida enam-vähem, alates siis tabamatute assistentide jahtimisest mööda alma materit ja lõpetades väriseva käega mingi untsuläinud koopiapaberi tagumisele küljele enda nime kirjutamisega.

Sain oma inglise kirjanduse seminaride asemele samas midagi huvitavat ka, nt. “Arktika antropoloogia”, ma loodan, et seal räägitakse ohtra videomaterjali kaasabil eskimonaistest, kes oma lapsed ja koerakutsikad ühtse ekskremendise puntrana enda beebihüljeste nahast tehtud kapuutsi sisse sooja panevad ja eelpoolmainitud beebihüljeste surnuksmaterdamisest tammise vembla või paraja suurusega vaalaluuga.

Ja siis ma mõtlesin, et Pisinana on vähemalt osaliselt süüdi mu untsuminekus ning düsfunktsionaalsuses.

Kui ma olin 12-13, siis ta ütles mulle, et senikaua, kuniks ma meeles pean, et kõik mehed eranditult on sead, siis mul on paljud mured elus murtud ja paljud küsimused üllatavalt lihtsa lahenduse saanud. Kevadel, kui ma peale pikema suhte ootuspärast surma üksi jäin, siis ta tellis mulle restoranis punast veini ja andis mulle sõbraliku soovituse, et ma peaks endale kindlasti augutäiteks ühe meesterahva leidma. Suvel, kui me kolisime, ostis ta mulle kaheinimesevoodi (selle poomi asemele, kus ma varem magasin) ja kommenteeris asja ise nii, et siis mul on ometigi natuke ruumi “intiimsete külaliste kutsumiseks”.

Eile ta suunas ta mulle oma läbitungiva pilgu ja ütles enesekindlalt, et kui naine tahab oma meest õnnelikuna hoida, siis naine peab oma mehe aegajalt litsidesse lubama õhtuti ja illustreeris seda kohesama ka värvikate tõsieluliste näidete ja teoreetiliste arutlustega, kust jooksid läbi sõnad nagu “jooksuaeg”, “nagu loomad”, “jah, miks ei, ka sina võid muidugi kuskile minna, kullake, aga muidugi mitte samade inimestega, kellega su mees”.

I need a drink.

N.

11 Responses »

 

.20 jaanuar Kolmapäev, jaan 20 2010

Mnjaa.

2h magamist, kell 7:46 hommikul külma ja hämarasse rongi, kusjuures rongisõidu ajal sa loed uuesti üle “Tappa laulurästast” ja tõrjud pidevalt tagasi mingi kollaste hammastega perverdi  lähenemiskatseid. Millegipärast, kui sa raamatut loed, siis kõik pervarid arvavad, et sa oled armas ärakasutamist ootav hoorake, umbes nagu mõnest jaapani hentai-multikast väljaastunud olend. “Õpetaja, see on liiga suur, et minusse mahtuda, oi, oi, aah!” eksole. Ignoreerisin perverti ja lõpuks ta hakkas pahaselt omade asjadega tegelema.

Jõudsin uniselt ja ebaelegantselt Tartusse, siis läksin ja sõin Ingli makra ja porgandipirukad ära ja peale seda ma läksin ja jõin Nele viina ära kõik ja peale seda ma magasin pisut, ärkasin ja läksin ja sõin Euraasia-mõõtu tüki Rentsi & Kala plaadipitsat ja seeliku peal oli tonn heledaid ja armsaid koerakarvu… Rentsi koerad meeldivad mulle; must ja valge koer tuleb alati meelde ja muidugi mu enda koer ka, keda ma pole näinud üle poole aasta…

Nutma ajab, kui sa mõistad, et su sokkides ja kampsikutes pole enam peale pesumasinast tulemist karvu. Sa oled karvavaba. Enam ei olegi su riietes reetlikke… Mnjah.

Ja naljakas pisut on mõelda, et samal ajal kui Rents Austraalia poole sõidab, sõidan mina Egiptuse poole.

Veider, milline duaalsus mul on oma lähemate sõpradega. Arvestades, et 90% mu lähemaid sõpru on aasta raames lapse saanud või rasedaks jäänud, siis tasub ainult loota, et see karikas minust mööda läheb. Esialgu.

Põhimõtteliselt olen ma mööda Tarbatut ringi ännanud ja otsinud õnnetuid heausklikke inimesi, kelle alkoholivarudele 1:0 teha ja kelle kulul süüa, kuigi kõik fashionistad vaataksid mind ja teataksid, et: “No SULLE nüüd küll 1-2 eine vahelejätmine liiga ei teeks…!” A.-le tassisin poest leiba ja Merevaiku hüvituseks enda pattude ja õgardluse eest, aga muidu ma olen lihtsalt parasiiti mänginud süüdimatult. Ja kohvi antakse mulle nagunii priipärast.

Inimesed  vaatavad mind uskumatu pilguga: “Sa oled hakanud suitsu tegema?” – “Jah.” – “Aga sa ju ei sallinud…” – “Jah.”

Ja siis sa üritad seletada, et kõige suuremaid vikerkaareinimesi võib leida kõige suuremate homovihkajate seast ja püüad seletada, et sa olid lihtsalt üks loll väike inimene, kes võttis suureliselt sõna teemadel, millest ta midagi ei teadnud ja et see ongi põhjus, miks su blogimine nüüd alla käib; sa saad järjest enam aru, et sa mitte millestki mitte midagi ei tea ja millest sul siis õieti üldse rääkida ongi…? Aga inimesed ikka vaatavad imelikult ja ehmunult.

Kehitan õlgu.

Justkui see oleks see kõige suurem patt.

Ainus sms-eerimine mu telefonis on toimunud sel baasil, et hüsteerilised eksid on mulle saatnud sõnumeid stiilis: “Et ma su larhvi Tarbatu linnas ei näeks, hoia must eemale, sinust on villand, sa oled võigas!” ja ma olen ennast meeleheitlikult üritanud majaseinte äärde hoida ja üleüldse mitte jalus olla; no mida sa muud teed, kui sa nii neetult võigas oled, eks.

Kurb muidugi, et see on ainus huvi, mida inimesed tunnevad minu vastu. Et ma neist eemale hoiaks.

Kartsin Tartusse tulekut ja nojah, eks ta tuletabki valusaid mälestusi meelde. Vaatad silda – siin ma nutsin hüsteeriliselt ja loopisin mingeid nipsasju voogudesse. Vaatad parki – siin ma nutsin hüsteeriliselt ja mõtlesin, et peaks nipsasju voogudesse loopima. Vaatad… Vaatad ükskõik mida ja kõik halb tuleb jälle meelde. Aga nüüd ma saan siin turistina olla, ma tean, et ma võin soovi korral ära minna.  Ja… Siis ongi parem. Vaatad külmavereliselt ja mõtled: “Häh!”

Ma olen hakanud fännikirjasid saama, see ehmatab ja meelitab ühtaegu.

Mina – ja siis fännikirjad.

Jeebus.

Eksamitulemused on ka hakanud tulema, omaeluloolisuse eest sain B, see muserdas mind, sest ma olin jällegi – kõik enda jaoks läbi mõelnud ja kohustusliku kirjanduse läbi lugenud (ainult 1 raamat jäi lugemata, aga selle kohta polnud eksamil küsimust ka) ja ikka ma ei saa A-d. Ju olengi sündinud rumaluke ja idioot, mis teha. At least I have chicken…

N.

13 Responses »