.28 jaanuar

Ma olen korduvalt oma blogis märkinud, et lähem tutvus ajakirjanduse kuumade uudistega ning igapäevane ajalehetuur mõjub rusuvalt, kui seda pikemalt teha. Ühest küljest oleks justkui tegu kodanikule väga vajaliku sammuga: loed ja tead, mis toimub, et Kõpus põleb vallamaja ja Viljandis on kollatõbi ja et pankade meelest ei pea väikestes kohtades rahaautomaate olema jne (miks peaks, kui vanamutt 30km kaugusele pangakontorisse sõidab penssi välja võtma, saab kopsaka protsendi ju vahetuse eest teenustasuks nõuda, ATM-id on ju tasuta…). Teisest küljest tunned lausa füüsiliselt kuidas käsi liigub X nupu poole ja peas hakkavad keerlema täiesti sotsiopaadi mõtted, ilma empaatia või mõistmiseta. Näiteks eile ma arutlesin omaette, et kas Ansipi ootamatu (või “ootamatu”) surm autoõnnetuses Tallinn-Tartu maanteel põhjustaks üleriigilise leina ja inimeste jahmatuse? Või vallanduks pigem rõõmus arutelu ja lootus paremale tulevikule? Ma ei mõelnud vastust üheselt välja, sest minu meelest oli isegi Bin Ladeni surma puhul vallandunud avalik rõõm (inimene ikkagi SURI, tapeti) natuke kohatu, aga mingi osa minust ütles, et rahvas ei leinaks kunagi demokraatliku riigi tipppoliitikut, kes võtab nõuks avalikult, täiesti süüdimatult teatada, et kui tema juhitud riigis rahvas üles tõuseb (kui paarisaja tudengi osavõtul toimunud leebet vimplilehvitamist saab selleks nimetada), siis rahvas keerab vinti üle ning kõrvalartiklis nämmutab veel süüdimatult, et õpetajate palgatõusuks ei ole lihtsalt raha. Kõrval kaagutab Aaviksoo kaasa, et õpetajate arvu tuleks vähendada ja nõndamoodi enam edasi minna ei saa!

Mina mäletan oma kooliajast 34-36 õpilasega mammutklasse, kus klassijuhataja, ületöötanud ja õnnetu, pomises nina alla “Haiged lapsed…!”, kus koolivägivald toimus täiesti avalikult koridorides ning  õpetajad hiilisid, pead õlgade vahel, vahetunnil siva kohvi jooma, et jumala eest mitte sekkuda. No põhimõttel, et 4-5 täismeest, kes bussi- või trammipeatuses seisavad, jälgivad kõheldes kuidas 10m eemal kedagi pekstakse 2-3 teise mehe poolt. Vahele ei maksa minna, äkki saab ise nuga… Või lõuksi… Juba keskmise näpu viibutamise eest võib meie riigis surma saada.

Kõrgharidusreformi suhtun ma segaste tunnetega. Peamiselt, kuna see ei puuduta hästi hakkamasaavaid tudengeid, kelle jaoks ei ole mingi probleem teha 30 eappi semestris (see on ca 6-7 ainet; ma võtsin 9 ainet selleks semestriks 37 eappi, üks päev on peaaegu täitsa vaba, teistel 2-3 loengut), vaid see lööb valusasti just neid, kellel ei ole perekondlikku rahalikku toetust, kes peavad tööl käima, kes on näiteks haiged (tean inimesi, kes käivad aasta koolis, aasta akadeemilisel, vaikselt nihkuvad edasi, toredad ja targad inimesed) ja nii edasi. See tundub maaslamaja löömisema: valitakse piits prääniku asemel. Selle asemel, et motiveerida inimesi kooliskäimisele pühenduda, tehakse see neile raskemaks, kes seda võib-olla väga tahaksid, aga ei saa. Tulemused tunduvad mulle üsna selged: need, kes siiani hakkama saanud, saavad edasi ja neid see ei mõjuta; need, kellel oli probleeme, need “praagitakse” välja, nad jäävad kõrgema hariduseta või pikeneb nende kooliskäimine mitu korda, sest tuleb minna tasulisele, tasuline eeldab aga veel suuremat töökoormust, vaimutoit ei toida, minnakse tööle või õpitakse töötukassa kursuste abil endale mingi lihtsam amet, teenitakse väiksemat palka, omakorda tähendab see seda, et tulevikus pole neil inimestel ilmselt võimalik enda lastele head haridust võimaldada, selle nimel piiratakse laste arv üheni, lõppkokkuvõttes süveneb klassiühiskond ja väheneb iive või siis on võimalik kolmest lapsest ühele, näiteks vanemale. võimaldada kõrgharidust, aga mis perekondlikke suhteid selline asi loob…?.

Ja kõige selle taustal pakub huumorit Hans H. Luik, keda tundub, et solvas hingepõhjani see, et kaardimakseterminal julges teda sinatada. Sellest oli kohe vaja kirjutada uuriv artikkel tõendava pildimaterjaliga. Ilmselt sai kellegi ego väga kõva laksu. Puhas peldikuhuumor.

/…/

http://www.youtube.com/watch?v=Axi58IkRkvk&feature=related

Kuidas nad seda teevad???

N

.26 jaanuar

Uudised pakatasid pealkirjadest nagu “Röögatu päikesetorm!” ja “Suurim päikesetorm EVER!” (mille järel oli väike märkus, et 2005 aastal oli ikka võimsam, nii et ever on ajakirjanike jaoks selline suhteline mõiste, 7 aastat täitsa kõlbab igavikuks). Ma olen kaks ööd taevasse jõllitanud, silm pungis peas, sest kõik ju teavad, et päikesetormid põhjustavad muuhulgas kauneid virmalisi. Meie laiuskraadil on neid teinekord isegi niisama näha (ma olen paar korda elus näinud ja lihtsalt seda ilu jõllitanud, ise millegipärast hirmunud ja õudusest haaratud nagu väike olend ikka midagi suurt nähes).

Mingeid virmalisi pole. Eile oli pilves, okei, aga täna on selge ja ikka pole. Ebaõiglane. Tahtsin näha.

N.

.kurkumkollane elu

Praeguseks olen ma kolm kuud hoogu võtnud, et millestki-midagi kirjutada. Blogivaikusel on mitu põhjust, esiteks pole minu elus viimase kolme kuu jooksul mitte midagi põrutavat sündinud. Ma tõusin üles, jõin kohvi, tegin suitsu, sõin pisut, tegin veel suitsu, lugesin raamatut, tegin suitsu, jõin kohvi, mängisin mänge, lugesin raamatut, tegin suitsu, lugesin raamatut, mängisin mängu, sõin kommi ja läksin magama. Sellise päevakava võib umbes kolme kuu peale venitada ja ongi täiesti adekvaatne elukirjeldus olemas. Põnev, eks? Vahepeal röögib ülemine naaber oma laste peale, vahepeal kõrvalkorteri tibi. Olen mõelnud, et kas teatada lastekaitsesse, aga esiteks: keda kuradit kotiks minu arvamus? Teiseks: pole minu asi, igal oma elusaatus elada. Ausalt öeldes mind ennast ei koti see ka enam ammu mis mul lapsepõlves oli (vist?), kasvasin tugevamaks, lihtsalt mõnikord tahaks minna nende inimeste juurde, kes seda tegid, ja küsida, et oli hea tunne kuueaastast tüdrukut peksta või? Andis rahulduse? Või ma olen mõelnud, et otsiks üles oma põhi- ja keskkooliaegsed piinajad ja vestleks nendega natuke. Lihtsalt, et kui nüüd 2012 aasta päikesetormid põhjustavad kaose, tsiviliseeritud maailma lõpu ja Fallout 3 stiilis maailma, siis mul on nimekiri umbes 15-20 inimesest, kellega ma tahaks enne sotid sirgeks rääkida ja kuulda, et kas neil mingi aktsepteeritav VABANDUS ka on? Mitte ainult sellele, et nad olid juba täiseas inimesed, 13-14-15-16 (ma olin 17 kui ma viimast korda peksa sain kooli garderoobis sama vanade noormeeste käest, okei, mitte peksa, togida ja mõnitada, sain putku pista), vaid sellele, et nad ei ole ka hiljem vabandanud. Nad ei ole üldse minu eksistentsile mingit tähelepanu pööranud. Asja mõte on selles, et kui tuleb maailmalõpp ja kaos ja häving, siis ma panen pussnoa vööle ja võtan vibu selga ja lähen jahti pidama…

Ma ei tea kas ma mõtlen seda naljaga või mitte. Naljaga kindlasti mitte, kibestumisega, seda kindlasti. Ma olen ebatervelt palju aega veetnud internetis lugedes ja sattunud igasuguste parahoolikute saitidele, kus ma olen lugenud kõige fantastilisemaid ulmasid sellest, milline elu nüüd kohe-kohe olema hakkab. Tean, et on inimesi, kes varuvadki või plaanivad varuma hakata konserve, relvi, kuivaineid. Mõned arvavad, et tuleb kullast planeet (või kuldse kestaga) Nibiru (maagiliselt tuleb kuskilt lihtsalt) ja sealt pealt tulevad tulnukad, võtavad osa orjadeks ja osa söövad ära, näiteks. Kuskil Keilas elab mingi mees, kes peab ennast vist Ehnatoni või Ramesses II järeltulijaks ja plaanib tuumasõda, maailmalõppu ja tulnukaid vastu võtta iseehitatud püramiidikeses. Seda nalja võiks isegi vaatama sõita. Lisaks süttivat muidugi kõik elektriliinid põlema, tehnoloogia plahvatab-kärssab läbi ja poolused sulavad käppelt ära, ujutavad üle kõik madalama maismaa (umbes, et Himaalajasse võiks onni ehitada endale) ja me kõik sureme õudset surma.

Kui viis protsentigi sellest peaks juhtuma, siis ausalt öeldes ega ma valiks vist küll hoolega, et kelle ma laseks laskeulatusse ja kelle mitte…

Teiseks, nagu nüüd viimase paari nädalaga aduma olen hakanud, siis viimased pool aastat on minu elus olnud kõige suurem must breakdown of the närv (ma võiks lasta õmmelda kahara ballikleidi, mille allserv on hõbelindikestega palistatud), mis üldse olnud on, aga ma ei saanud sellest ise aru. Ma pole pisaratki nutnud. Ma pole ainsatki põletusjälge ega haava oma kehale tekitanud. Ma lihtsalt tulin suvel rohtude pealt suure hurraaga maha, sest ma olin ju nii normaalne! Nii hästi hakkamasaav! Käisin, tegin, olin; rohud, häh, rohud on ju nõrkadele, mina enam ei ole see vabisev-habisev inimvare, kes… Noh, ja tulin maha. Värisesin oma narkomaani-värisemised ära ja oksendasin ja sõin vastumeelselt ainult hapusid toitusid (hapukapsaborš on elupäästja, peaks Salvestile mingi tänukirja saatma) ja nii edasi. Ja siis vajusin. Ja vajusin. Ühtäkki ma avastasin, et ma ei tea kus mu telefon on, sest mind ei huvitanud enam absoluutselt väljaspool asuv maailm ja inimesed, kes seal sees on. Ma pigem kartsin neid. Ma vältisin neid. Ühtäkki ma avastasin, et ma palun Teadlasel minna ja endale suitsu ja õlut tuua. Ühtäkki ma avastasin, et ainus viis magama jääda on juua õlut hästi palju ja siis minna vanaema viinavarude kallale. Tal ikka paar punast korki paistab kottide vahelt, aga mu vanaema pole mingi salajoodik, lihtsalt NSV liidu kasvatusega kodanik, et kõike peab kodus vähemalt 2 olema. Igaks juhuks. Ka viina. Aga kui ma viinapudeli kallale liiga tihti kippuma hakkasin, siis ta muutus murelikuks. Muutusin ka mina, sest rohtude ärajätmisega muutus uinumine järjest raskemaks. Järjest tihemini tuli ette öid, kus ma kell 4 öösel köögis kuuma puljongit larpisin või võileibasid õgisin (sest täis kõht aitas paremini uinuda vastu hommikut) ja raamatut lugesin. Lugemuse olen ma selle poolaastaga igastahes tasa teinud, vahepeal kippusid tulema aastad, kus ilukirjandust läks 2 teost poolaasta kohta, nüüd olen hoidnud joont, et 1 raamat nädalas, pluss tuleb tegeleda ka selle käsikirjaga, mida ma kõigile lubanud olen ja kõige rohkem iseendale ja millega ma pole kaugemale jõudnud mõnestkümnest segasevõitu leheküljest, MS Paintis joonistatud skeemidest (ma olen traditsiooniline) ja pealkirjast.

Kogu kupatus lõppes sellega, et jaanuari alguses nüüd olin ma 3 öödpäeva magamata, pulss laes, kartsin infarkti, värisesin, söök sisse ei läinud, käed-jalalabad hakkasid siniseks tõmbuma, silmi kinni pannes langes maailm ja tähed alla ja ma kartsin, et suren ja lõpuks lohisesin vanaema abiga arstile, sain rohud uuesti peale ja nüüd vaatan jälle ringi avanema hakkavate silmadega. Eelkõige naudin magamist. Ma täiesti saan aru, et miks vanasti magamatust piinamisvahendina kasutati. See on kõige koledam. Kui tahaks ja ihu ja hing väsib, aga ei tule und. Nüüd tuleb. Hea.

Tegin otsa lahti sellega, et läksin tegin (sitasti) ühe eksami ära. Kokkuvõttes sain C, aga ainult essee abiga. Niisiis. Tegin eksami ära. Kartsin, et õppejõud kargab turja, et Põldra, loengutes käisite ainult kahes, aga nüüd eksamile?! Aga õppejõud oli leebe silmavaatega ja uuris ainult essee kohta, millega ma päeva hilinesin. Tulen eksamilt. Käsi suriseb, põlv ka. Ma olen võimas! Ma olen mitu tundi inimeste seas olnud ja keegi polegi mind sõimanud või rünnanud või… Paranoilised hirmud, teate.

Noh ja siis astusin ma Balti jaamas trammist maha, õigemini üritasin astuda, libisesin juba selle esimesel astmel selle ilge jäätunud läga tõttu, mida patrioodid innukalt lumeks ja talveks kutsuvad ja esimese raksuga kukkusin põlvedega vastu alumist astet ja siis pudenesin sealt sellesse ilgesse pruuni soppa külili välja. Esimesed paar sekundit lebasin lihtsalt kangestunult, valu tahtis silme eest pilti eest võtta ja kartsin, et nüüd murdsin jalaluu…

Mitte keegi ei aidanud mind püsti. Mitte keegi ei tundnud huvi kas mul on abi vaja (kas või kiirabi, jumal, inimene kukub suure hooga?!). Noormehed ja neiud, kõik ilmselt ka ise üliõpilased, tuhisesid minust kahelt poolt mööda nagu haisvast parmust. Üks tädike peatus, aga mitte selleks, et mind aidata, vaid selleks, et tänitada, et on siis vaja kiirustada ve?! Ma poetasin mokaotsast, et ei ole, enamvähem roomasin pingile ja kogusin ennast natuke. Kohutavalt oleks nutta tahtnud, aga mul ei tule enam pisaraid, aastaid. Viha kerkis ka. Värdjad raisk. Kaaskodanikud mu särav eesliperse. Lonkasin hambaid kokku surudes koju, luud olid terved, sündmusest on möödas üle nädala ja siiani on põlve ja sääre ülaosa peal julgelt peopesa suurune tumesinine latakas erelillade sõrmeotsasuuruste täppidega.

See ei soodustanud sotsialiseerumisprotsessi ja praegugi hiilin suitsu ostma kahe või neljapakiste komplektidena (et välja ei peaks minema väga), esitan vanaemale ostunimekirju ja üleüldse viilin igalt poolt kust saan. Siiski, ma teen edusamme. Täna näiteks käisin täitsa edukalt poes. Iga väljaskäimise päeva järele peab jääma päevane “kosumisaeg” ja üldiselt mulle meeldib siiani maailma läbi turvalise aknaklaasi vaadata.

Imelikud peavalud on mul ka, eriti hommikuti, isutus, olen mitu kilo alla võtnud (ärge muretsege, umbes tünnitäis on neid veel varuks), rase pole (see on mingi kasvav trend, et kõik saavad lapsi, aga kas ei saa ma juba 24 aastaseks ja polekski nagu aeg…?!). Süüa üritan teha, vahelduva eduga. Mõni aeg tagasi oli Blogtrees egiptusepärase riisi tegemise õpetus. Tegin selle järgi, hea maitsev riis sai, sõin isuga lihtsalt riisi otse kausist. Täna tegin uuesti, tegin muudatusi, pruunistasin riisi vist liiga palju, kurkum kärssas ka õlis ära vist natuke, tulemuseks oli pruun kerge kõrbemaitseline riis, mis maitses… Parema sõna puudumisel pisut kärssama läinud röstitud päevalilleseemnete järgi. Teadlane sõi selle pika hambaga ära ja panustas mu ingverimarinaadis kanale rohkem, ise ma panin julgelt poole oma riisiportsust rotile (loomaarmastuse lehviva lipu all) ja ülejäänu loputassin lihtsalt mahlaga alla ilma närimata. Vanaema aga sõi kahe suupoolega seda, tõstis juurdegi ja kiitis laia suuga. Meie Teadlasega vaatasime, nägudel tumm mõistmatus. Kui ma teen hõrgutisi nagu sinihallitusjuustu-broileripada või mingeid muid seda jumalate juustu sisaldavat toitu, siis vanaema hädaldab, et miks see sinihallitusjuust peab igal pool olema ja see pole hea ja kui ma tšilli või muude vürtsidega liialdan (mage chili con carne, no vabandage…, siis on ka probleem, et issand see pipar igal pool. Ja nüüd sööb imelikku pruuni kõrbeka-lisamaitsega riisi kahe suupoolega ja kiidab ka veel. Ei mina seda ilmaelu enam jaga.

Nüüd hakkan vanaemale pisikese panni peal õli-kurkumiriisi kõrvetama ja ise teen broileri-sinihallitusjuustu pada edasi. No seda egiptuse riisi ka, aga õigesti, ma lasin sel ise untsu minna.

Kurkum on aga terve köögi värvinud jõledaks Fairy-kollakasroheliseks. Neoontoonis. Ei tule see kraanikausi põhjas oleva resti küljest maha, pliit on ülekeenud (khm) veest kiiskav ja kapi peal on plekid ja plastmassist nõud on ka iseloomulikku kahkjat neoontooni.

Pole viga.

Peaasi, et süüa saab.

Ahjaa, kaltsukasse jõudsin ka hiljuti, ostsin endale väikese musta kleidi ja kolmevärvilise pikema särgi, ülevalt tisside allservani must, siis selline meie lumesopahall puusani (just ümara lõdva kõhu kohalt, toob kenasti esile) ja siis kannikaid katvalt võigas ereroosa. See lihtsalt jäi silma ja olid minu värvid ka (must, hall, roosa) ja ostetud ta sai. Nüüd kannan ka.

Olen hakanud õige pisut trenni tegema, natuke jalalihaseid, natuke kõhtu, natuke selga. Hästi mugavalt ja enamik harjutusi saab istudes ära teha. Näiteks käed reite alla ja siis tõstad end üles natuke toolilt käte ja kõhulihaste abil, treenib kõike. Ei teagi miks. Pumpan ennast maailmalõpuks tugevamaks, siis kui näljaste “kaaskodanikega” viimaste konservide pärast kaklema lähen, on šanssi.

Pärast võib oimetukspekstud kaaskodanikud ka paljaks röövida ja külma kätte surema jätta nagu seal filmis “The Road”, mida ma teist korda keeldun vaatamast. Kuigi Viggo Mortenseni munandid välkusid ja puha. Liiga jõle oli. Mingi meeletu sunni ajel lugesin selle PDF-ina läbi (yes, there IS a book) ja raamat oli täpselt sama kale ja hall, ainult selle vahega, et filmist oli see osa välja jäetud, kus naine sünnitab ja siis beebi vardasse ajab ja ära röstib. No see oleks just põnev olnud, miskine vaheldus sellele tuhasajus kõmpimisele.

N.

.24 oktoober

Joonistusalasele küsimusele pudenes nii palju vastuseid, et mind lõi kohe pahviks. Mul läheb natuke aega, et endale kõige mugavam ja mõistlikum asi välja selekteerida. Ma olen mugav, teate küll.

Teadlane otsib tööd. Tal on küll mingi loodusteaduste-tehnoloogia-baka, aga peaks olema magistrikraad vähemalt, siis saaks kohe ja kiiresti tööle. Praegu ta aga ei taha väga edasi õppida, tahaks töötada, nii ta siis saadab CV-sid ja käib töövestlustel. Täna käis kuskil firmas, mis talle väga meeldib, mingi rahvusvaheline & toodetakse minged, ma ei tea, päikesepatareisid või lasereid või androide või midagi taolist. “Mulle anti laboris tuuri tegemise ajaks sinised kilesussid jalga,” ütles Teadlane mulle hiljem rõõmsalt. “Ja rõhutati hoolikalt, et need käivad JALGA, mitte pähe. Ma ei tea, kes seda sussi siis pähe võis üritada tõmmata. Loodan, et see oli mõni teine kandideerija,” lisas ta lootusrikkalt.

N.

.23 oktoober

Ma pole varsti kaks kuud bloginud, sest mul pole millestki sellisest blogida, millest saaks väga blogida. Suuremalt jaolt olen ma teki all maganud, telefon välja lülitatud. Nagu ikka. Nüüd ma ei oska enam blogida, sest WordPressis on mingid muudatused ja ma ei leia oma Dashboardigi enam üles, ainsana saan ma ligi mingile “post quickly to your blog” variandile. Aa ei, dashboardile saab ligi, kui otse blogi lehele tulla sisselogitult, wordpress.com kaudu ei saa. Hmm.

Vahepeal mõtlen, et leian midagi, millest võiks blogida. Näiteks ma leidsin mõni aeg tagasi poest lillelõhnalised tampoonid. Ja see kohe ärgitas mõtlema, et kellele, miks ja kas siia ongi foorumite tupeseene-teemade koer maetud. Samuti on meile kolinud (või vähemalt pikaajaliselt külla tulnud) mitmeid naabreid, nii et lõpuks ometi pean ka mina oma sõnu sööma – siin polegi väga hea vaikne rahulik elada. Hommikuti ja öösiti kostub mingit ebamaist nuttu ja ulgumist, vanemad karjuvad oma laste peale ja kuuma vanni võttes võib ülevalt kuulda sõnasõnalt roppusi ja röökimist. Vannitoas ja peldikus on hea kostuvus. Hommikuti kell 7 läheb teinekord tramburaiks, heli järgi otsustades peksavad lapsed (või ma ei tea kes) puust mõõkadega vastu voodijalgu, toole, põrandat ja lauda, mispeale neile kargab ligi ema (ilmselt), kes röögib nii, et äratab mu lõplikult üles: “PIKALI!!!!!!” ja siis järgneb mitmetunnine nutt. Mitte alati, aga häirivalt tihti.

Arst pani uuesti rohud peale, sest, noh, jah; siiamaani on rekord 19 tundi reast magada. Päevad kuluvad nagu herned. Täna nägin suitsule minnes majast väikeseseid kääbuseid mööda jooksmas. Not sure if reality.

Kogu aeg tahaks ennast purju juua ja kui seda ei taha, siis liiguvad mõtted selles suunas, et ma tahaks joonistama õppida. Väidetakse, et iga inimest on võimalik täiesti talutavalt joonistama õpetada, aga kus peaks ligi 24-aastane vanamoor joonistama õppima? Laste kunstiringidesse ma ju ei pääse ja eraõpetajad maksavad a la 50 eurot tund. Joonistamine on asi, mida ma olen alati teha tahtnud. Mind ei sega see, et ma ei oska laulda, käsitööd, tantsida, pilli mängida, ma tahaks just joonistada. Aga ma oskan ainult mesilast, kuupi ja roosi joonistada.

N.

…

Passisin siis selle kurikuulsa ÕIS-ijama ajal kella kaheni öösel üleval, ÕIS ei tulnudki üles, nii vene kui prantsuse keele soovitud gruppidest (enne ühest, siis teisest) jäin ilma, kuna ma, närakas, julgesin proovida 02:00-06:00 magada. Arvates, et kesse loll ikka terve öö üleval istub, kell 6 niigi vara. Leidus neidki lolle, aga lolli ossa jäin mina, kes ma arvasin, et… Oleks ma magamata refreshinud öö otsa, oleks ehk saanud ka. St. alguses tundus, et sain prantsuse keelde, aga see oli süsteemiviga. Aga ma olen paha ja vääritu olend, ma julgesin soovida natukenegi magada. Prantsuse keelega on veel kuidagi, mul põhi all, oleks saanud talvel veel A2-te eraldi minna, aga näiteks vene keelest ma jäingi ilma A2 tasemel lihtsalt tobeda ja pimeda juhuse tõttu, sest selle A2 tasemeks on vaja 2 aastat õppida, mul aga 2 aastat kokku ongi. Aga tegelikult ajab see kõik naerma ja noh, ma ei tea, kindlasti ma meenutan kõiki neid keelerallisid 10 aasta pärast heldimusega. (:

Prantsuse keeles selgus täna (sest eile ei teadnud õppejõud, et tal tund on nagu ta täna väitis – ÕIS mõjutab ka seda siis vist; passisime seal tuima näoga ukse taga tund aega, sest kartus oli ära ka minna, lambad; koju jõudes valutas pea, olin tige ja kurb ja väsinud), et meid on tavapärase 20-30 asemel 90 registreerinud (ma ei tea, kuidas see võimalik on, mingi itikala jälle vist) ja õppejõud oli väga vaimustuses, et tema esimene loeng selline hitt on. Meie ei olnud niiväga. Esimesed kolmkümmend saavad hommikupoolse rühma, teistele organiseeritakse mingi pärastlõunane mammutloeng, 2,5-3 tundi jutti kella kuueni. Sellel ajal on muidugi loengud, kohustuslikud erialaained. Millest raske, kui võimatu, puududa. :) Mina ei saanud esimese kolmekümne sekka, sest noh, seda olekski liiga palju tahetud olnud. Aga, tõesti, liigne hala, sest ka selles viinaklaasis on tubli tükk head sidrunit.

Nüüd mõtlesin, otsustasin pisut riskida (julge hundi rind on haavleid täis) ja registreerisin end B1 prantsuse keelde. Omal ajal koolis sai prantsuse keel B2 tasemel enamvähem selgeks tehtud (lõputunnistusel on 4), eks tuleb vana rasv välja kiskuda. B1 tasemel on mitmeid eeliseid – näiteks hakkavad loengud kell 10:15, mitte kell kaheksa. Nii et ma ei peagi kolm päeva jutti kell kuus tõusma, et loengusse jõuda. Saan inimese kombel poole üheksani põõnutada.

Iseasi, et õppejõud on prantslane ja mul on ikka päris palju ununenud juba. Mingi jõuline spurt tuleb teha selles osas ja ununenu käppelt meelde tuletada. Grammatika poolest just, sõnad on isegi meeles. Teatud filtriga muidugi, nt. imbecile, l’urine, maitresse &  rèpugnant on eredalt meeles. Je suis, serai, ètais…

Kui edeneb, siis saab isegi B2 taseme võtta ja see oleks juba päris uhke.

Üldiselt mul on kõige “vaiksem” semester üldse. 25 eappi ainult. Prantsuse keel annab 8 ja siis 4 ainet veel annavad 18. Kahel päeval on ainult üks loeng. Mul on kaks aastat, et kokku saada 59 eappi, nii et… Pole kiiret kuskile.

/…/

Ma ei tea kas haigusest või millest, aga ma väsin väga kiiresti viimasel ajal, see muudab mu piredaks ja kannatamatuks, eriti väsimusega kaasnev peavalu.

Ja minus hakkab jälle mingi trots ja vastupanu keema täiesti teistel teemadel, pikkamisi, aga kindlalt, kuid neid teemasid ei saa enam mitte kuskil arutada.

N.

.”õis on jälle maas!”

Minu esimene koolipäev algab homme sellega, et ma ei tea kuhu ma minema pean ja mida tegema. Sest TLÜ kodukas, ASIO tunniplaan ja ÕIS on kõik maas juba umbes kolm tundi. Ma ei saa vaadata oma tunniplaani ega loengute toimimise aegu (sest need on ASIOs), ma ei saa registreerida ennast keelerühma… Keelerühmadesse (ma võtsin vene keele endale keeleks, tundus praktiline valik Eestis) tuleb aga kiiresti registreerida, sest need lähevad kohe täis. Eriti inglise ja prantsuse keel, aga vene keel pidi ka populaarne olema.

Praegu muidugi seda muret ei ole, et keegi oleks kuskile registreeruda saanud – mitte miski ei tööta, kogu kupatus on maas. Jälle.

Ning keda see õieti üllatab? Augusti alguses, kui REV lepingute koostamine ja ära saatmine oli, oli ka ÕIS maas. 4 päeva reast vähemalt (mina üritasin 4 päeva löögile pääseda, ehk oli kauemgi) , seda just viimastel päevadel (kui siis ilmselt rohkem inimesi asjaga tegeles). Samuti on ÕIS oma loomise hetkest peale olnud maas kui: on sess ja inimesed refreshivad, et oma eksamitulemusi näha; kui on uutele ainetele registreerimine; kui on keelegrupi ainetele registreerimine; ülepea iga kord, kui rohkem kui 5 inimest korraga üritavad midagi teha.

Kui raske või keeruline on püsti panna üks server, mis suudaks hallata vajadusel KÕIKI tudengeid korraga, usaldusväärselt ja probleemideta? Ning vastus on, et ei, ei ole. Tegelikult mitte. Siit üleskutse kõigile TLÜ tudengitele – teeme korjanduse ülikoolile serveripargi rajamiseks (ning ühe IBM486 asemel kaks IBM486-te ei ole lahendus). Kui iga mats annaks 5 eurot, siis on raha nii, et tapab ja enam mingeid vabandusi ei saa kuulda võtta.

See ongi siis see Eesti kuulus e-riiklus ja värki?

Masendav.

Igastahes kui hommikul kell 6.20 ka süsteemid ei tööta, siis ma keeran end uuesti magama ja ongi suurepärane algus jälle kõigele. Või teine variant – torman unisena ja magamata (sest ma olen tund aega üritanud löögile pääseda) kooli, ekslen 5 minutit enne loengu algust kuskil keeltemajas paaniliselt, otsin vene keelt ja lõpuks selgub, et… Et… Et ma ei tea. Et seal on 100 inimest ukse taga ja ruumi on 20-le. Ja siis lastakse ilusamad sisse ja mina pean koju nutma minema. Või e oleks targem ikka kodus istuda kooli mineku asemel ning üritada ennast regada kuskile. Sest sellal kui ma koolis sitsisin, läksid rühmad täis.

Või peaks oma arvuti kaasa vedama ja metsikult klõpsima terve aeg seal?

N.

.22 august

Eestikeelse arvutivärginduse juures meeldib mulle see, et mis inglise keeles tundub loomulik, see on eesti keeles nii naljakas. Näiteks Firefox (ma muidu kasutan Operat lihtsalt selleks, et seltskonnas üleoleva heatahtlikkusega visata – “IE? Noh, MINA kasutan Operat…”, aga ID lugejaga on jamasid Eestis ja uusim Opera ei taha hästi WordPressi toetada, nii et see on ette läbikukkunud üritus), noh, Firefox teatas mulle just rõõmsalt ja enesekindlalt, et “Nonii, see on nüüd küll piinlik!” Kas see pole mitte vaimustav? Ma ei mäleta, kas Orkut oli eestikeelne, aga kuskilt hõljub hallollusesse lause “Paha, paha server! Sina küpsist ei saa!”

Ärkasin täna peale õudusunenägusid (tulnukate rünnak, mille käigus Maa võimud küll olid sõjaliselt teatud eelispositsioonik, aga tulnukad kontrollisid ilma, nii et…; asi lõppes sellega, et ma leidsin, et parim viis kiireks enesetapuks – et ennast päästa õudustest -  on CO2. Ja nad, tulnukad, varastasid mu nn. ämma ja nadu. Kes varastab teise inimese nao?!) räige peavaluga, koperdasin ilma söömata uuringutele ja põhimõtteliselt alles trollis avastasin, et ma ei sõida mitte rõõmsalt ultrahelisse, vaid gastroskoopiasse. See on ühest küljest hea – vähemalt sain ma öösel magada, teisest küljest tekkis mul tahtmine trollist välja karata ja nt. India poole hääletama hakata. Jäin siiski trolli ja peale eksirännakuid Keskhaigla kompleksis juhatas üks lahke tädi mind õigesse kohta. Istusin habisevana ukse taga ja lugesin Listversest meditsiiniteemalisi nimekirju, et ennast lohutada – et, noo… Gastroskoopia küll, aga vähemalt ei lõigata mul ämbri kohal veene läbi. Teisest küljest ei saa ma ka apteegist väga odavalt osta ohtralt kokaiini ja/või oopiumi sisaldavaid valuvaigisteid. Mets annab, mets võtab.

Gastroskoopia oli osaliselt hullem kui ma arvasin (ma tundsin, mismoodi mu kõhus mingi asi liigub ja valus oli) ja osaliselt… No… Noh, inimesed olid suurt mõnu tundnud minu trollimisest ja igasuguste juttude kokkupunumisest. See oli küll üleelatav ja väga valus ei olnud, aga… Noh… Ma oksendasin keset protseduuri, käsu “Hinga nüüd rahulikult!” peale, ilma pikema tseremooniata selle toru välja ning nad toppisid selle lihtsalt tagasi…  Mu kõri on isegi 12 tundi hiljem paistes ja valus ja… Üldiselt võib kokku võtta, et mitte kunagi enam ei lase ma endale midagi sellist vähemalt Eestis teha. Ausalt. Ma olen piisavalt jonnakas, ma andsin sellele jubedusele isegi ühe ausa katse ja see põrus – see on väga ebameeldiv, jälk, invasiivne ja traumeeriv kogemus. Nad ei lasknud isegi seda pornostaari-õnnistust mulle kurku, noh, seda kõrituimestit. Mida Väljamaal lastakse! Järgmine aasta lähen 20. augusti üritusele ja seisan kuskil servas suure vihase protestisildiga: “…Iff ja Mäks jah, aga narkoosiga gastroskoopiat meil ikka pole!”

Perversne.

Kõige toredam on see, et mul ei tuvastatud ei vähki, ei gastriiti, ei haavandeid, ei salaja maos kasvavat parasiitkaksikut, ei midagi. Homme saan vereanalüüsi ja skoopia täpsed tulemused teada, miskipärast ma kahtlen, et mulle öeldakse, et mitte midagi pole mitte kuskil näha. Olete terve, kodanik, sobivas konditsioonis laste saamiseks ja sõtta minemiseks!

Loodetavasti olen ma ka kahe nädala pärast algavaks kooliks valmis (esmakursustlastel, khm, köhh, jah, hõhh, algab kool teisest nädalast mu mäletamise järgi). Vähemalt füüsiliselt.

Vaimselt ootan ma SWTOR-i umbes… Ee… Rohkem kui midagi muud.

N.

.õhtu

Haha.

Mulle tundub, et leidub inimesi, kes on täielikult igasuguse elutunnetuse kaotanud Eestis. Mingi (muidugi) häälekas grupp. Lugesin seda artiklit. Või noh, heitsin artiklile ja toodud tabelile pilgu ja siis lugesin kommentaare. Ma ei teagi nüüd. Kui palju on meil peresid, kus hommikusöögiks on veega keedetud puder (see tuleb väga odav), kõrvale viil leiba, koolis-töö juures ei söödagi üldse (sest lihtsalt väga kallis on) ja õhtuks on lihtsalt praekartul pliidiserval? Võta, kui tahad, kui ei kõlba, siis nälgi.

Mind ajavad naerma (selleks, et mitte nutta) kommentaarides inimeste sõnavõtud, et oi, 2,2 eurot päevas ei tule küll välja, juba töö lähedal restoranis läheb 4-5 eurot lõunasöögile. Või siis ülbe ja upsakas suhtumine, et “Need on valed andmed, MINA söön juba iga päev lõunat 5 euro eest.” Halloo?! Kui on raha kord päevas väljas süüa, siis on tegu juba jõukusega ja priiskamisega, mitte ära elamisega. On inimesi ja peresid, kes pole aastaid kordagi kuskil väljas söönud. Töö juures ei sööda üldse. Istutaksegi 8-17 näljas.  Või siis inimeste targutamine, et ikka kohupiima, liha, piimatooteid üldisemalt tuleb ka süüa, muidu tekib aneemia ja muud tervisehädad. Teate, üllatusmoment ilmselt sellistele inimestele – paljud inimesed ongi alatoitunud ja toitainevaeguses. Isegi nälga surrakse mujal maailmas. Muidugi tuleks süüa mitmekesiselt, aga kui raha pole, siis ei sööda ja ongi kõik. Siis on Torino makaron hapukoorega juba hea toit, palgapäevajärgne. Sest sitemal päeval tuleb see makaron pannile panna koos väikese sibulaga ja niimoodi süüa. Ja mitte ennast täis puukida, vaid tagasihoidlikult üks väike taldrikutäis, sest teised tahavad ka…

Mul tuleb meelde, et ma ükskord üsna hiljuti nägin poes väga viledaks kulunud palitus & kulunud kingades memmekest, kes tagasihoidlikult ostis väikese kapsapea ja pätsi odavat leiba… Mul tuli klomp kurku, sest ma olen selline märg kana lihtsalt, liigemotsionaalne. Silme ette joonistus kurbeluline stseen, kus vanake hautab vähese soolaga kapsast ja sööb siis seda, kõrvale tükk leiba… Oleks ma julgem/ei kardaks inimest piinlikku olukorda panna, oleks vanatädile oma ostude seast andnud karbi hakkliha, et… Kapsahautis hakklihaga on ju väga hea asi. Aga no selline asi ehk solvab inimest ja pealegi, kust ma tean, võibolla kodus memmel kapid toitu täis, tuligi lihtsalt kapsapea järele poodi ja võttis pätsi leiba ka möödaminnes.

Ja see kõik on reaalsus, see pole mingi väljamõeldud vaeste-patuste…

Ha, mind on siingi blogis pilgatud, et vahi, kus tuli alles noor literaat välja, ei tea selle romaani nimegi. Ja ma ei teadnud ise ka miks ma “Vaeste-patuste alevit” järjekindlalt ja vääramatult “Vaestepatuste tänavaks” nimetasin. Nüüd siis sain teada: “Vaestepatuste tänav (ka Waestepatuste) oli tänav Tallinnas, mis sai alguse tänase Kino Kosmose juurest, ristus Liivalaia tänavaga ning viis Jeruusalemma mäeni.”

Ei tea siis, kust see mulle silma-kõrva jäänud oli ja kinnistunud. Aga Jeruusalemma mägi… Tunne Eestimaad, eksole.

Igastahes, pole see kõik mingi vaeste-patuste ALEV midagi, täitsa tavaline igapäevaelu. Aga mind üllatab, et leidub inimesi, keda SEE üllatab, et vaesus, viletsus ja kehvus olemas on. Ja et see pole mingi Ida-Virumaa teema, vaid… Vaid… Vaid et nii ongi. Ja sa ei tea kunagi, et kui sa rõõmsalt ahjupraadi või kooki teed, et kas üleval korrusel istub näljas laps ja nuhutab su lõhnasid või mitte. Sest me ei tea oma naabrite nimesid ega nägusidki enamasti.

/…/

Ja see oli ka täna tore, et Ilves olla laamale teatanud, et ta toetab ühtse Hiina poliitikat. :D Huvitav, kas härra Yankee-Penguin-Dandy ei tulnudki selle peale, et 20+ aastat tagasi oleks meile, eestlastele, ilmselt üsna solvavana tundnud, kui keegi oleks öelnud (näiteks USA president), et ta toetab NSV Liitu ja Eesti rikastab NSV Liitu oma kultuuriga “kõige üldisemal tasandil”? Või praegugi – kui keegi laksutaks keelt ja ütleks, et oi kui paha see NSV Liidu lagunemine ikka oli, tema on alati olnud ühtse Liidu poliitika toetaja ja Eesti ju ometi nii väga rikastas Liitu… Kas ei tekiks tahtmine ütlejal koon rulli tõmmata? Siiamaani alles kosume sellest kultuuriga rikastamisest.

Mingu.., ausõna.

Mina lähen laamat homme Teaduste Akadeemiasse vaatama-kuulama, täna ei hakanud minema sinna trügima.

/…/

Kas eesti keeles on olemas sõna “paniköör”? Ma ise olen kogu aeg kasutanud ja teadnud, et on olemas, Teadlane tegi suured silmad sellise sõna peale ja kraapisingi öösel pimedast voodist välja, tegin ÕSi lahti ja seal ei olnud seda. Kui ÕSis pole, siis… Aga paniköör… See ju ON olemas? Ma ei näe luulusid?

N.

.17 august

Arsti juures läks okeilt, imeti mu tagasihoidliku hinnangu kohaselt ca liiter verd proovideks ja määrati kõhu ultraheli ja, khm, gastroskoopia. Arst kobas mu läbi ja see oli… Noh. Kui sult küsitakse, et “Kas nii on valus?” ja seejuures sõrmed sügavale kuskile emaka ja maksa vahele surutakse jõuliselt, siis muidugi on valus. Igatpidi oli valus, aga ma eeldasin, et tahetakse vastust, et “Kas see on tapvalt valus?” Ja ütlesin ei. Ei ole valus. Ainult pead paremale pöörata on valus, vasakule pole.

Kui ma kuulsin, et gastroskoopia aeg määratakse, siis ma tahtsin vastu protesteerida, aga otsustasin pisut oodata oma kaebliku wookkie-halaga. Nüüd, mitu päeva hiljem, ma lausa ootan seda. Esiteks, uus kogemus on alati midagi väärt ja alati on hea oma minevikuhirmudest üle saada. Mulle on minevikuski gastroskoopia aegasid määratud, aga ma olen kohale minemata jätnud, sest keha kattus külma higiga mõtte juures, et mingi võõras inimene asjatab mu sisikonna kallal. Inimene, kelle jaoks ma ei ole väike* hirmunud tüdruk, kelle meelest vooliku kõrist allatoppimine on õuduse tipp, vaid kes teeb seda iga päev, kogu aeg ja kelle jaoks ma olen lihtsalt hunnik öökivat, oksendavat ja nutvat liha, mis laua peal sipleb ja kelle peale käratada. Käratada, sest ma segan ta tööd. Ma kardan seda siiamaani, aga ausalt öeldes ma tahan selgusele jõuda, et mis mul viga on. Ma tahan, et see kõik lõppeks. Vaevalt, et suurem osa inimesi unistaks ilma tuimestuseta autoamputatsioonist, ometi on kriisiolukorras (kätt või jalgapidi kivide alla jäänud inimesed näiteks) seda teinud. Parem õudne lõpp, eksole, etc.

Eesti arstiabi omapärade tõttu on ultraheli kuskil augusti lõpus ja gastroskoopia kuskil septembri lõpus, nii et… Senimaani on kõik ooterežiimil.

Üks uus sümptom on ka selgunud, nimelt mu nahk on täiesti korrast ära läinud. Kõnnin ringi nagu 13-aastane vinniline pubekas. Ei aita siin näo kuumas vees ligundamised, aurutamised, peened koorivad geelid ega näopuhastusvedelikud. Võtab torisema, mul on aastaid kena puhas nahk olnud.

Haiglast välja tulles olin vereproovi võtmisest pisut uimane ja ei hakanud kohe trammi peale jooksma, vaid vaatasin pisut ringi, ise aeglaselt ringi tatsudes. Hakkas silma, et siin-seal pressivad maa seest ennast seened välja. Sellised valkjad-hallikad seened. Konkreetselt tungivad maa seest välja, osade kübara peal oli veel mullatükke ja osad olid poolenisti väljas alles. Ise suured kui pirnid. Mis seened need sellised on ja miks nad täissuuruses mullast välja tungivad? Metsas seenel käies saab seeni ikka jagada, noh, “väike noor seen” (sarnaneb teate-küll-millega, sest kübar pole lahti läinud) ja need on kõige maitsvamad marineeritult, siis “tavaline seen”, millel on kübar laiali ja siis “vana ussitanud seen”. Pole veel näinud, et seened niimoodi end välja pressiks. Kuidagi õõvastav oli vaadata. Meenutas maailmade sõja filmi, kus tripoodid asfalti lõhestades välja pressisid ennast maa seest.

/…/

Niisama, teadushuvilistele:

_____________

* – mööndustega, eksole