.niu Pühapäev, juuli 12 2009 

Homme asun siis Tallinna poole teele ja naasen sealt kuskil teisipäeval-kolmapäeval. Eriti halval juhul (minu jaoks) neljapäeval.

Sest ma olen selline inimene, kes haakub kiiresti mingite asjade külge ja võõristab teisi. Ma ei taha pool nädalat võõras voodis magada ja võõrast kempsu kasutada ja võõra kodu lõhnasid tunda…

Õnneks on vanaema ka kaasas (ööbime onu vanaonu juures), nii et mul vähemalt on, kelle kaelas ulguda, kui pinge mu väikestele titanärvidele liiga suureks osutub.

“Meeeeeeeeeeeeemmmmmmmmmmm, MAIOSKA!”

“Uäää!”
“Üäää!”

Jne.

Tavalised helid, mida ma enne otsustavaid hetki (elik hetki, mille eepiline untsuajamine päriselt ka midagi muudab) ikka kuuldavale toon.

LÜHIESSEE! Ma pean kirjutama lühiessee! Mina, kes ma kannatan kroonilise mölapidamatuse käes.

*võdiseb*


N.

.hõkk Laupäev, juuli 11 2009 

Muud põrutavat polegi peale selle, et Trägun ajas oma lokid maha ja on nüüd konkreetselt kiilakas.

Kaitstud: .raisk Reede, juuli 10 2009 

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


.09.07.09 Neljapäev, juuli 9 2009 

Pühapäeval (sest eksam on järgmisel hommikul peletislikult vara) asun Tallinna poole sõitma, kuhi raamatud ja lapakas seljakotis ja jänes püksis. Ma ei ole mitte kunagi mitte ühtegi sisseastumiseksamit teinud ning ma muretsen ka, et äkki ma ei oska korralikult seda vestluse aega küsida või… Ma olen ju Eesti Äbariigi vääriline kodanik ja põrun väga sageli lausa eepiliselt läbi kõiges, mis ma ette võtan. Selleks võiks teha lausa dokumentaalfilme.

Helistan homme murelikult mõnele lahkele informatsiooni-tädile ja nõuan, et mulle üksipulgi lahti seletataks, et mida tähendab näiteks ülimüstiline märge: “Eksam toimub M-225″. Kas see tähendab maja? Ruumi? Salapärase M maja teise korruse kahekümne viiendas toas toimuvat salajast riitust, millega meid, võõramaahuvilisi, orki aetakse? Miks seal ei võiks olla lihtinimesele mõistetavat käsku, et “Ilmuge selle tänava selle maja sellesse tuppa!”? Tallinna Ülikooli kodukas on aga juba netis surfamise kõrgem pilotaaž ja ma eksisin seal totaalselt ära, leidmata mitte midagi kasulikku. Isegi seda ei leidnud, et millal need vestlused täpselt on – samal nädalal, hiljem, augustis? Ma hakkan mõrvama, kui esmaspäeval on eksam ja neljapäeval vestlus. Sõida vahepeal Tartusse tagasi? Aele Tallinnas? Uputa end Stroomi rannas? Kisenda Linnahalli katusel? The possibilities are endless.

Sihukesed asjad ajavad mõttes ulguma.

/…/

Muudest asjadest rääkides tahaksin teile soovitada Farmi rabarberijogurtit, millele on päevalilleseemneid lisatud. Jube hea.

Kuna ma olen olude sunnil määratud kokkuhoiurežiimile, siis ma ostan sageli asju Konsumi allahinnatud kauba nurgakesest, kuhu siis pannakse samal päeval aeguvaid jogurteid või muud kraami. Muu kraam ei pruugi olla samal päeval aeguv, näiteks õnnestus mul sealt leida kera köömnejuustu, mis oli tõeliselt imehea ja mis maksis ainult kakskümmend viis krooni, pärast hindasid uurides selgus, et päriselt maksab see kera 80-90 krooni. Ja sellel polnud tõesti mitte midagi viga, isegi parim enne kuupäev polnud saabunud. Ja see juustu “halvaksminemine” on ka selline kahtlane nähtus minu jaoks, vanasti seisid juustukerad kuude kaupa aitades, ei juhtunud midagi. Hiirte näritud koorikud lõigati ära ja tööle minevatele inimestele lükati juustukamakas ja leivakäntsakas kotti. See on muidugi ekstreemne natuke, aga ikkagi.

Igastahes sunnib selline soodsa kauba otsing mind vahepeal proovima asju, mida muidu ei tihkaks või mis lihtsalt ette ei satu. Näiteks paar päeva tagasi ostin ma maasika-tomati jogurtit. Sellised 220gr kaaluvad jogurtitopsid maksavad allahinnatuna umbes 4 krooni, nii et sellest rahast ei ole kahju ka, kui peaks väga võigas olema. Oli hämmastavalt maitsev hoopis, tahaks veel süüa. Nelja krooni eest saab ikka kopsaka jogurtikoguse ning allahindlust ei maksa ju põlata – ega see toit halvaks läinud pole. Lihtsalt pood tahab potentsiaalselt seismajäävast kaubast lahti saada. Minu arvates on seda isegi liiga vähe rakendatud, seda meetodit, et poole hinnaga müüa kohe-kohe aeguvaid asju. See on ju kurikuulus, et supermarketid viskavad sadade kilode kaupa toitu lihtsalt minema, selle asemel, et seda kuidagi realiseerida.

Samas ma mõistan ka poodnikke – kui inimene teab, et ta saab poole hinnaga osta oma leiba, piima, juustu, puuvilja, mune ja muud eluks hädavajalikku, siis inimene hakkab lihtsalt tihemini poes käima ja rihibki oma oste rohkem allahinnatud kauba peale. Mis siis, et piim juba samal päeval “aegub”, ega ta minutipealt müredaks ei lähe – juua ja putru keeta kõlbab ka päev, ehk paargi peale kuupäeva lõppu. Kumb nüüd poele kasulikum oleks, kas kaubast lahti saamine või kauba ära viskamine, aga poes kõrgemate hindade säilitamine, ma ei tea ja ei oska arvata. Iseenesest oleks ju kasulik, kui rahvas odava kauba ihaluses poodi meelitada, sest ega rahvas ainult odavat kaupa ei osta. Ostab tüki odavat juustu ja paki jogurtit, aga leiba tahaks ikkagi pehmet ja võid värsket, lihatükk ja kohvikoor libisevad ka kotti.

Ja ega kaupmehed ei saagi eeldada, et kriisi ajal nende kasumid samasugused on nagu enne kriisi. Selles mõttes ajab mind alati naerma nende Eesti Energiate ja muude sääraste saatanast saadetud jõleduste poliitika, et kui miski kuskil 2% tõuseb, siis nemad peavad oma kasumi säilitamiseks tingimata otsa lisama vähemalt sama palju. Et jumala eest sellest miljardist või misiganes see kasum oligi, sentigi vähemaks ei jääks.

Mitte, et oleks inimlik ja normaalne selles osas silm kinni pigistada ja see hinnatõus oma kasumi arvelt tarbijale kaela määrimata jätta.

Kuigi ma usun, et selle arvelt kaotatakse palju rohkem raha – inimesed hakkavad lihtsalt säästlikumalt elama, sest kõrged maksud sunnivad selleks. Toidu ja elektri pealt on kõige lihtsam kokku hoida – ei jäeta tulesid põlema, ostetakse odavamaid pasta- ja lihasorte, pesu pestakse ja arvutis passitakse õhtuti, kui elekter odavam jne.

Muide, kas te olete tähele pannud, et tegelikult sõidab märksa vähem autosid ringi?

Tegelikult, annab elada säästlikumalt küll, lihtsalt inimesed on harjunud priiskama toiduga. Seda võin ma öelda, sest ma olen parandamatu people-watcher ja luuran näiteks teiste inimeste toidukorvide sisu. Ma ei tee seda paha pärast, sest ma isegi söön palju asju, mis kellelgi ninakese kirtsu ajaks – külmutatud aedviljad näiteks, purgisupid teinekord harva (hapukapsaborš peamiselt, ma ei jaksa ise nende peetidega lädida, ma vihkan toorest peeti kogu hingest). Purgisupid on solk, aga vähemalt aus solk – keegi ei pea neid tervislikuks, süüakse viitsimatuse pärast. Neid roosasid ja suhkruga ülevalatud jogurteid aga promotakse kui tervislikke, mida nad on enamvähem sama palju kui mina olen imaam. Toiduvärve, suhkruid, säilitusaineid täis ning 400gr topsist saab ligi viissada kalorit, mis on enamvähem neljandik päevasest normist. Maitsetamata jogurtitele ise mingeid seemneid, vanilliini, natuke mett ja marju lisades saab märksa tervislikuma kraami. Järelikult on jogurtid ebaaus solk.

Igastahes, inimeste toidukorvide sisu piieldes on mulle aastatega silma torganud see, et väga palju süüakse poolfabrikaate ja ise ei kiputa eriti midagi tegema. Kartuleid ostetakse koorituna, tatar ostetakse keedetud kujul valmis jne.

Tegelikult ma usun, et ma ilmselt oskaksin nädal aega reast umbes 100-150 krooniga endal kõhu täis süüa. Tuleb lihtsalt natuke hindasid vaadata ja mõelda, et kas tegu on reaalse kvaliteedivahega. Näiteks mina küll saia ei armasta (sõin viimati saia… Issand… 3-4 kuud tagasi?), aga ometi julgen arvata, et kõige kallimalviilutatud pakisaial ja sellel Säästu-saial ei ole mitte mingisugust reaalset maitsevahet. Olen proovinud mõlemaid, ei tee vahet. Võibolla on need lahtiselt müüdavad ja viilutamata saiad (”Sooja leiba, mõtelge!”) teistsuguse maitsega, ma ei tea, neid pole proovinud.Või näiteks ma ei mõista, miks süüa pastat (inimesed, kes suured pastasõbrad on, teevad sageli kiirnuudleid maha, sisuliselt on tegu sama tootega – jahu, jahu, jahu), kui kõigest natuke kallima raha eest saab osta suure paki tatart, mis on märksa toitvam kui mingisugune valge pastapudi. Ei nuuma ka nii palju, minu jaoks on see eriti oluline (ega makarone ja kartulit pugides alla ei võta, eksole).

Või miks osta pappkarbis piima, kui see on oluliselt kallim, kui kilepiim? Suurem ja seega mugavam pakk (1,5l) on muidugi argument.

Tuleb hakata ajudega oma toitumisele lähenema. Siis võidab nii talje kui ka rahakott. Näiteks mitte keegi ei kaota mitte midagi, kui menüüst šokolaad, saiatooted jne välja jätta.

Tallinnasse kolides pean ma hakkama eriti hoolikalt seda rahakoti-osa uurima, sest raha ei ole teps mitte ülemäära, Tallinnas elades küll mitte. 3000 krooni läheb juba maksudele. Söögi jaoks jääb vähe.

Tuleb selle vähesega endal vaim terve ja ihu korras hoida. Mõistusega asjale lähendes on see võimalik küll – lihtsalt tuleb reaalselt oma vajadusi hinnata.

Masu või mitte masu.

*heietab omaette nagu vanainimene*

N.

.09.07.09 Neljapäev, juuli 9 2009 

Ouch I have lost myself again
Lost myself and I am nowhere to be found,
Yeah I think that I might break
I’ve lost myself again and I feel unsafe

Mul on paaniline hirm, et see pisike kaitsev kest, mis ma enda ümber olen kuidagi poolkogemata suutnud ehitada viimasel ajal, võib kildudeks puruneda ja kõik pääseb sisse jälle. Mingisuguseid mõrasid on näha. Kuidagi õhemaks olen ma igatpidi kulunud küll, pisarad kipuvad kergemini silma tulema ja ära kaovad keerulisemalt kui muidu…  Ma oskan juba pisaraid neelata, pea-aegu alati läheb õnneks. No aga see selleks.

Huvitav on aga see, et juulikuus on mul vahepeal nii külm, et ilma K.-lt röövitud puhurita sureks ma vist külmasurma vahepeal. Palju selles nüüd seda süüd on, et mul varsti kakskümmend kilo ihult haihtunud on, palju tõesti jaheda ja rõske ilma süü… Ilmselt mõlemat.

Ei oska ennast soojas ka hoida kuidagi. Tavalised meetodid ei funktsioneeri, kui olud on õiged, võin ka kuuma duši all vaikselt lõdiseda. Ja samas väljas, kui teised on jakkides jne, võivad mul kuumahood olla. Kuuma-külmahood?

Veider.

I can haz weird ailments again?!

Uurisin ettevaatlikult sisseastumist jälle, olen 113 inimese seas jätkuvalt neljandal kohal. See on muidugi 20h vana info, aga imho lõppes vastuvõtmine eile ära. Eks näis. Üritan esmaspäeval neile mingisugust tarka juttu puhuda siis.

“Miks te soovite seda ala õppida?”
“Ee…”
“No, teistmoodi siis – millisena näete ennast tulevikus?”
“Ma ei näe endal tegelikult mitte mingisugust tulevikku…”

That’s the big winner, aye.

Muuhulgas õnnestus mul täna enda jaoks avastada Declan Galbraith. *_*

*ohkab*

Peaaegu mitte miski ega mitte keegi ei paku enam rõõmu.

Ja need, kes pakuvad…

Neile ei paku mina ilmselt eriti midagi.

Pfft.

N.

.ei huvita ka… Kolmapäev, juuli 8 2009 

Kuhu alla kirjutada?

.silmakirjalikud eestlased & Matvere-keiss Teisipäev, juuli 7 2009 

http://www.danzfamily.com/archives/blogphotos/06/349-offensive-hypocrisy.gif

http://www.danzfamily.com/archives/blogphotos/06/349-offensive-hypocrisy.gif

Ma vihkan seda tunnet, et avad neti, loivad aeglaselt ja uniselt silmi pilgutades blogimaailma ja värskemaid uudiseid kaema ning poole tunni pärast neelad vaikselt omaenda ropsi, mida magu lahkelt üles upitab.

Lugu ise siin, reaktsioone võite üle kogu neti ise kokku roobitseda, ega ma siin tasuta viitamisteenust ei osuta. Blogtree esileheküljelt leiab juba mõned.

Mind on alati närvi ajanud inimeste komme “kodu ringis” ja “omavahelistes vestlustes” rääkida ühte ja avalikult kardinaalselt teist. Eriti ajab mind marru selline võltsvaga moraalitsemine ja silmipööritav uihaihhitamine, mis nüüd selle afääri peale lokkama pistis peamiselt ajaleheartikli sabas. Need paar-kolm blogi, mis ma lugesin, on olnud enamvähem mõistlikud, aga… No ma ei saa aru siiski, muidu täiesti korralikud blogijad on nagu higist ja palja ülakehaga haisvat ning kasimata pärisorja nägevad mõisapreilid, kes ninakesi kirtsutades tormavad tagasi oma kuldpuuri kaitsvasse varju, kus nad kleidid seljast kisuvad ja jooksmisest higiste ja haisvatena passivad, ise poolpaljad. Rääkimata siis neist õnnetutest kommentaaridest, mis jätavad mulje, et me kõik omavahel räägime üksnes väljapeetud keeles ja headest, toredatest asjadest. Halbadest ei mõtlegi, ainult headest. Nagu näiteks linnud, liblikad ja kõhubeebsud.

Omamoodi fakt on see, et ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes kas või sellessamast eesti ajakirjandusest kogu aeg midagi head või toredat head arvaks. Seda ütlen ma inimesena, kelle lähedaste sõprade ringi kuulub endiseid ja praeguseid ajakirjanikke; tulevaste arvamusi ma veel ei aktsepteeri, sest tuleristsed saamata ja kogemus õhukesevõitu. Samuti ei ole ma kohanud ühtegi inimest, kelle arvamus ringinuuskivatest uurivatest ajakirjanikest oleks kogu aeg midagi positiivset või üllast. Kiidetakse küll, kui on tore ja asjalik artikkel, aga nende toredate sekka satub ka teistsuguseid artikleid. Pigem on paljude inimeste reaalsed kogemused ajakirjandusega sellised, et kõik tõde ja reaalsus vägistatakse tiirase oigamisega kommertsi altaril ära ning alles jääb nuditud, muudetud pooltõde, mis osalistele pigem haiget teeb, kui neid kuskile edasi aitab. Väga inetu näite selle kohta sain alles paar päeva tagasi lähedase sõbra elust, aga ma ei hakka sellest loomulikult siin pikemalt pajatama.

Vähki suremise soovimine oleks veel leebesti öeldud nende emotsioonide kohta ning olen kuulnud südamest tulevat sajatamistki, mille “vägi” on märksa suurem kui ilmselgelt ainult musta huumorina mõeldud, aga lollisti ja vastikult väljakukkunud nõmedusel. Nii nendesamuste ajakirjanike kui ka muude inimeste kohta, kes meie ümber elavad. Ära surnud pole sellest aga veel keegi ja oma lapsi ka ükski selline sajataja ei ole siiani elusast peast orki ajanud keldris, nii et koletistega ka tegu justkui pole. Meeldivad need inimesed mulle kõik edasi, sest ma olen piisavalt intelligentne, et aru saada, et teinekord on stress nii suur, et üle huulte tulevad sõnad, mis võivad hirmsalt kõlada, aga millel puudub igasugune tegelik tagamõte peale enda väljaelamise.

Ma ei taha nüüd, issand halasta ja hoia, öelda et ajakirjanikud peaksidki vähki surema. Keegi ei peaks  loomulikult reaalselt vähki surema mitte kunagi, aga ma täiesti mõistan, et seoses Eesti praktiliselt olematu ajakirjanduseetikaga võib seoses ajakirjanikega esile kerkida olukordasid, kus inimene on välja vihastatud, õnnetu ja ütleb asju, mida ta tegelikult ju ei mõtle. Ja see kehtib ju kõige kohta.

Kui palju ütlevad abikaasadki üksteisele inetusi, mida pärast pisarsilmi kahetsetakse…

Igastahes.

Mitte ükski ajudega olend ei saa ju ometi tõsiselt mõelda, et Marko Matvere täiesti reaalselt ja intensiivselt sooviks kellelegi vähisurma, see on absurdne ja ma keeldun uskumast, et kuskil selliseid olla võiks. Mis öeldud, see oli muidugi väga inetu, tohutult mõtlematu, jäme ja ülimalt kohatu, kuid sellegipoolest võib ilmselt iga inimene öelda, et taolisi: “Sure maha!” või “Kärvaku nad kõik maha, ausalt, mul täiesti pohhui!” sisistamisi on üle huulte tulnud küll ja küll. Kui mitte ajakirjanike, siis poliitikute pihta (ma olen mitut sõpra tabanud ütlemast asju stiilis: “Tuleks tuumapomm alla panna Toompeale!”) ja kui mitte poliitikute pihta, siis homode, juutide, türklaste, petalaste, ameeriklaste, iraaklaste, roolijoodikute, politseinike, kanaemade, koeraomanike, naabrite, ämma, narkomaanide jne pihta kindlasti küll. Kes iganes või mis iganes miskitpidi ette jääb, varbale astub, haiget teeb.

Võtta nüüd selline laiemas ja globaalsemas plaanis tühiasi, puhuda see suureks “skandaaliks” ning lubada ilmselgelt solvunud ja haavunud ajakirjandusel endaga mängida nagu käpiknukkudega – apua. Eesti Äbariik omas mahlas, ausalt. Vaata, näri huult ja kisenda nutta. Rahvas laseb ennast tantsitada ja nagu mingisuguses hulluses haaravad patused kämblad kivide ja kaigaste järele…!

Järgmine kord, kui te kuskilt loete, et roolijoodik sõitis surnuks kaks alaealist last ja teil sees kihvatab, et “Kurat, joogu ennast juba kõik surnuks, mida nad ronivad sinna rooli veel…!” ja te ei mõtlegi ainult lilleliselt ja liblikaliselt sellele, et roolijoodikul on hirmus, häbi, ahastus ja meeletu valu & kuskil perekond, siis tormake ka netti pikki kommentaare vorpima selle kohta kui vastikud te olete ja mismoodi te enam kunagi iseendale peeglis otsa ei vaata jne. Ah et ei tormagi? Aga miks? Teisi olete küll varmad risti lööma!

Naljakas, et ühes blogipostituses, mida ma linkida ei taha, sest sopaloopimisse ma ei kavatse laskuda ja blogipidaja mulle kohe lausa väga erakorraliselt sümpaatne on ning ma tema seisukohtadest tegelikult arugi saan (aga heaks ei kiida), omistatakse Matverele korraga kahte asja – esiteks otsene süüdistus, et ta on täpselt samasugune lihtne ja tavaline inimene (just a slob like one of us… *ümiseb*), kuid kujutab endale ette teab mida ning seejärel tuleb naljakal kombel aga karm etteheide, et tema kui kultuurieliit, näitleja jne ei suuda käituda teisiti kui tavainimene. Misasi ta siis täpselt on, tavaline inimene nagu me kõik või mingisugune ülim jumalus, kes ei tohi kunagi eksida? Make up your mind!

Matvere on mulle neutraalne inimene edasi (seda peamiselt põhjusel, et ma ei tunne teda ja telekaekraanil ja lavalaudadel on ta sümpaatse mulje jätnud), ma ei lase ennast sellisel  ajakirjanduse poolt takkaõhutatud nõiajahil kõigutada, seda enam, et ma isegi soovin nädalas vähemalt ühele-kahele inimgrupile, kes mu heaolu kuidagi häirivad, kõige koledamaid asju. Näiteks ükspäev ma soovisin uniselt ja vihaselt, et see idioot, kes kell 04:00 öösel koridoris PÕMMADI-PÕMMADI-PÕMMADI joosta tavatseb ja mu und regulaarselt ära rikub sellega, lõpuks ometi kukuks ja enam mitte kunagi ei jookseks mitte kuskile. Sain omad negatiivsed tunded selle siira vihasööstuga välja elatud, keerasin teise külje ja jäin magama. Kas ma peaksin nüüd metsa eremiidiks minema ja elu lõpuni pattu kahetsema?

Matvere, õnnetuseks, pani kirja, et ta on kalkun ja ülejäänud kalkunid klouksuvad, et nemad on ikka luiged, mitte kalkunid, luiged…

Ja krt, mind ajabki see vihale, et ma ei tea mitte ühtegi sellist ninnu-nännu tupsupupsukest, kellel mitte kunagi halba sõna suust ei tule ja kes kunagi ei vannu ja kunagi, mitte kunagi mitte kellelegi halbu asju ei soovi kas või äkilises vihahoos. Aga kommentaariumites tundub, et eestlased on üks ütlemata hea, tore, mõistev, lilleline, pehme, roosa, karvane ja misiganes rahvas, kes vandesõna peale punastab ja halva soovi peale ennast kahvatuks ehmatab.

Millest küll sihuke näitemäng, kas teile vaatab peeglist tõesti nii palju parem ja toredam inimene vastu, et te võtate õiguse mingeid kive loopida ja räusata teemal, et “No mina nüüd enam küll kunagi Matverega asju vaatama ei lähe!”

Ausalt, ma ei usu.

Ja sellepärast ongi seda kõike nii inetu vaadata. Ma ei ütle, et ma kiidan Matvere teole takka, ma rõhutan sajandat korda üle (sest lugemispuudega inimesi leidub liiga palju), et tegu oli inetu ja solvava juhtumiga. See kuradi Matvere ei puutu tegelikult praegu üleüldse asjasse, mu jutu mõte on hoopis mujal, saate aru? Jutu mõte on selles, et asi, mida minu nähtu ja kogetu põhjal kõik inimesed vahepeal teevad (arutu lämisemine ja sõim; olen isegi ülikristlikest  või üliroosadest perenaiseblogidest päris jõhkraid asju lugenud just vihapursete tagajärjel), võetakse üldrahvalikult vastu nagu mingi ennekuulmatu imeasi.

Ise on, kurat, kõik kollektiivselt staažikad ja ärapruugitud litsid, aga noore sepapoisiga lakka roninud neiu puuakse hooruse pärast kuusetukas üles.

Ilus, ilus, ILUS on maa, mida ar-mas-tan!

*mürk & sapp*

N.

EDIT 5 minutit hiljem peale lugeda andmist:

Lugemishälvikute tungival nõudmisel lühikokkuvõte:

a) Tegu ise oli väga nõme, solvav ja kuigi ilmselt mitte nii halvasti mõeldud, kui ta välja kukkus, siis ikkagi väga mõtlematu ja inetu.

a.1) Ma tunnistan, et me kõik teeme sageli mõtlematuid ja inetuid asju.

b) Mul on Matverest ja konkreetsest keissist üsna pohhui, mind vihastab see, et inimesed ronivad ajalehesabadesse ohkima ja silmi pööritama. Justkui ise oldaks pilve pealt kukkunud inglid.

b.1) Me ei ole.

c) Nõme tegu ei välista, et sellele teole üldsus kuidagi vähem nõmedalt reageerib.

c.1) Te ajate mul pea valutama ja tekitate tahtmist üksikule saarele emigreeruda ja seal tigetseda üksinda.

.the world according to estonians Teisipäev, juuli 7 2009 

.tänase päeva laulud :) Esmaspäev, juuli 6 2009 

*hüsteeriahoog*

See juhtub, kui süüa liiga palju seent ja viibida liiga vähe väljas tervislikku värsket õhku hingates.

-courtesy to Berilac

.öö Esmaspäev, juuli 6 2009 

Paar päeva tagasi olin ma 98 inimese seast neljandale kohale kukkunud pingereas. Seda muidugi ainult ühe punktiga. Nüüd, ennast tundes, peaksin ma suurest närvilisusest mööda seina üles  roomama ja rõvedusi karjuma ehmunud kaaskodanikele, aga ma vaatasin seda arengut täiesti tuima pilguga ja panin Saisi kinni ja kerisin ära magama.

Täna käisin ainult selleks Saisis, et veenduda, et “Lubatud sisseastumiskatsetele” on mu nime järel jätkuvalt olemas.

Ma peaksin olema mures, sest auahnus ja täiesti irratsionaalne uhkus on miski, mis mind on lapsepõlvest peale iseloomustanud. Ma ei vaevunud mingitele autasustamistele kohalegi minema, kui ma teadisn, et olin saanud näiteks teise koha. Minu põhimõtete kohaselt on üks võitja ja kari kaotajaid ning kui ma olen üks sellest saamatust karjast, kes esikohale ei ulatu, siis ma ei näe mõtet erutuda. Jah, olen uhke ja upsakas, ülbe ja kübeke auahne.

Miks ma siis ei ärritu ligi kahekohalisele kukkumisele… Ma ei tea.

Veider on olla.

Joon mineraalvett, mugin puuvilju ja tomateid, liitrite, liitrite kaupa mineraalvett ja tavalist vett.. Sellega nagu ennast “pestes”.

/…/

Laulupidu… Loomulikult meeldib mulle idee laulupeost, sest on tore, kui meie väike manduv rahvas siiski suudab vaimustuda millestki kultuursest ja ülevast, vähemalt kultuursemast ja ülevamast kui kuskil aianurgas burkside valmissussutamine ja magusa “siidri” joomine…

Kirjutasin veel paar lõiku ja siis kustutasin need ära. Ei viitsi praegu maid jagada nendega, kelle meelest ei tohi mitte midagi natukenegi kritiseerida.

/…/

Kuniks elu, seniks valu.

N.



Järgmine lehekülg »